Päevatõus

Juba kolmandat neljandat mitmendat päeva ärkan tundega, et nii hea on, magaks veel, lihtsalt seepärast, et nii hea on. Kord sai silmad avatud ja nähtud, et tegu on päikesepaistega, kord uduga, kord-paar ilmaga, mida ma enam ei mäleta. Kusjuures sellevõrra sisemine kell töötab, et korjasin selle välise kella pihku ja vaatasin teda hommikul kord 7.43, siis 7:40, siis 7.42 ja lõpuks (oh häbi - aga samas nüüd mul oli jälle palatinaaber üheks ööks ja ta äratas mind korduvalt) kell 7:36.
Ja ma ei teagi, kas miski on muutunud minus või haiglas, sest magasin seal viimast ööd mõne aja jooksul ning uus koht on täiesti uutmoodi ju.

Uus koht. Uus mina. Väljapääsmatult.
Ma olen sellest juba kirjutanud, kuidas ma ei ole päris sama inimene, aga ikka üllatun selle üle isegi. Kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke, kuidas mu juuksed peas käharduvad, mida nad mu meelest sellisel määral küll ei teinud, kuidas mul on nüüd mingid nähtavad õlavarre-kakspealihased, mida polnud... Kuidas ma ei ole siis sama inimene kui enne üleni? Kuidas elada teistmoodi, kui ma tean tegelikult samu asju kui enne? Ma pean ju olema samasugune, ainult nõrgem?

Ehk siis ma loodan, et paranen vanaks endaks - ja samas sama koht kui enne hirmutab ju ka. Sinna aega, kus läks ootamatult hästi, ei tahaks üldse. Kas saaks vanaks endaks, aga ühegi miinuseta?
Aa. Isegi see küsimus on vale ju, mhmh. Inimene tahan olla? Nii, aga miinusteta? Päriselt? Miinusteta?!
Isegi hobused hakkaks naerma.
Kõike ma ka pean meenutama. misMÕTTES ei ole loomulik teadmine?!

Hommikud on sellest hoolimata ilusad. Täis seda mõnu, mis muudab voodi kohaks, kus olla, isegi kui see on üleni ebaseksuaalne (mulle oli fantaasia orgasmi jaoks tähtis, aga luua mingit lugu, mis oleks loogiline ja tundeline ühtaegu, on teema kuudeks, mitte üheks kiireks näpukaks. Ja pealegi on käed kohmakad) ja Võib-Olla ma ei ärata lapsi kohe kooliks, vaid jätan selle töö oma emale ja boonusisale?
Ei =)
Võib-Olla ma kolin ema juurest tagasi sinna Mittedepressiivse Väikelinna korterisse kunagi poole märtsi peal hoopis, ja siis oleks sellest alustamine, et mugavus ja mõnu VÕIB-OLLA on üle kindlate kohustuste iga päev, päris halb.

Tähtis, tähtsusetu... loeme Gaimani "Ameerika jumalaid" parem jälle

"Tähtis" ja "tähtsusetu" on minu jaoks muutunud. Varem ma neist sedasi ei mõelnudki, iga inimene oli tähtis, kuigi mõned neist natuke nõmedad, ja ma nagunii märkasin rohkem kui enamus, miska kui ma midagi ei märganud, oligi see ilmselt varjul kuidagi. Enamasti märkasin ja sobitasin süsteemi, mõtlemata, kas asi on tähtis või tähtsusetu. Nad lihtsalt olid.

Nüüd on kõik teistmoodi. Mälu töötab teistmoodi: võin kõndida mööda sama tänavat seitsmendat korda ja ainus, mis reedab, et pole esmakordne külastus selles kohas, on mingi imeliku kujuga puu näiteks. Praegu on aedades mingid punaste õietõlvikutega põõsad ja ma mõtlen neid nähes, et olen siin ilmselt varem olnud - aga kuigi harvaesinevad, ei ole need põõsad ainulaadsed ja võib-olla pole ka. Kui vaadata tänava nime, on mõnevõrra kindlam, aga tänavad on ju ka pikad, sama nimega tänaval võib olla punaseid õietõlvikuid mitmes aias ja ma ikka ei tea.

Mul on postitus selle kohta, kuidas funktsionaalsus pole tähtis. Ega polegi. Ja kommentaar mitte-seal-all, kuidas tõeliselt tähtis polegi võib-olla see, mis me teeme omast arust tähtsal moel, vaid hoopis mingi hetk, kus seisame õige näoga ja oleme suvalised kõrvalseisjad, ja ma mõtlen, et ei.
Sest kellele me siis tähtsad oleme, kellelegi kolmandale loo jaoks, mida ta elab? Kellelegi kuuendale? Kellelegi kolmeteistkümnendale? Aga aga aga - miks nemad siis on tähtsamad kui meie? Mis nad tähtsaks teeb? Kas neil on lihtsalt mingi parem narratiiv elus parasjagu? Või nad jutustavad kellestki ja siis on mingi nägu õiges kohas selle jutu parandamiseks? Miks on keegi teine minust tähtsam?

Kunagi, kui mul veel oli mingi tähelepanuvõime (vanasti, noh), vaatasin autosid värvi järgi. Helesinise autoga tulin, ilmselt helesinisega ka lähen, kui on sama juht. Sinna on õige koht pakid viia, sinna on õige koht ootaval ilmel ise positsioneeruda.
Nüüd ma näiteks majade värvi jätan meelde mitme-mitmekordse nägemise järel. Autode kohta ei teagi, eriti kui pole ere värv, mis meelde jääks. Kas nüüd on värv minu jaoks kõrvaline detail, et ei jää meelde? Samas, need detailid, mille järgi nt isadega poisid (üldistan, üldistan) autosid vaatavad ja markideks jagavad, on veel ebaolulisemad kui värv. Kelle pilk see täpsem on autot vaadates, minu "on mingi, vist  must" või isaga poisi "2012  aasta Subaru Legacy, vist must"? Mis on tähtis, mis tähtsusetu? Kes otsutab?

Ma suutsin kirjutada jutu umbes mittemillestki. (Praegu ei suuda, proovitud.) Miska oli jumala raske valida, et mida kirjutada ja millest, pidi ikka olema originaalne idee, vähemalt mingit originaalsust sisaldav idee, ja siis võis käsitööoskuse üldse käiku lasta. Kas mu prototüübid (keda ma tõesti enamasti ei tunne sügavuti) on siis selle abil parema elu elanud? Või ma olen midagi väärt sellepoolest, mitu nimetust ma omaenda raamaturiiulis ära täidan? Või on need prototüübid kuidagi paremas seisus, kes ära trükitud said, võrreldes nendega, kes ei saanud? Kas see vares, kes haigla akna taga puu otsas mõnusas keras istus, ajal, kui ma füsioteraapias joont mööda kõndisin, on nüüd tähtsam. kuna sa loed temast?
Lugesin eile üht oma juttu. Jumalast põnev oli. Tõsi, prototüübid tulid alles lugedes meelde.

Ühemõttena: ei, ei ole nii, et tähtsus on kusagil mujal, sest kus siis on? Ükski koht pole parem kui sa ise! Neil, kel on mingisugunegi jumal, on vähemalt see osa lihtsam, kuna kõik on kuidagi tähenduslikum, aga mida me, ülejäänud, teeme? Loeme raamatuid, sest keegi ju peab ka lugema, kuulame muusikat, sest keegi ju peab ka kuulama (ja pealegi on muusikat teha raskevõitu) (ma juttude kohta sõna ei võta), oleme kenad...
Jaa, kenad inimeste vastu, kes elavad samas maailmas, see aitab vähemalt meid endid, aga võib-olla ka neid, kelle vastu kena ollakse. Sest naeratus ja lahke sõna ON vahel kulda väärt, isegi kui nendega pihta saadakse, mitte välja ei anta.
Lihtsalt ei tasu end ka peale pressida. Naeratus ja lahke sõna ( või kolm sõna) on head, aga kui nendega koos tuleb vajadus ajada mingit tähendusetut juttu, pole nad enam nii universaalselt kenad žestid. Mingid inimesed maandavad ennast kõneldes ja nad ei ole seepärast paremad neist, kes tahaks kuskile peitu minna, kui nende pihta ootamatult kõneldakse. Mõlemad on olemas. Ka eestlaste seas.

Kuram, kas ma pean loengut või? Eelnev on lihtsalt see maa, kuhu ise jõudsin. Edasi ei jõua. Ma usun, et me oleme ise oma tähtsuse mõõdikud, aga kui mõõdik ei näita õigesti, ei näita sinna, kuhu tahaksin, ei tea, mida teha. Tublim olla, väikeste liigutuste võrra?

Jah, aga... aga... aga ma ju olingi? Kuni "ei jaksa" vastu tuli ja sõna "tubli" kaotas tähenduse ja kõik läks nagu läks.
Ma parem lähen ja joon kohvi. Kohv on hea.

See on hea raamat ja Shadow on jätkuvalt rohkem jamas kui keegi meist, internetiga lugejatest ja kirjutajatest.

Viitsime, jaksame ja on neil vahet

DISCLAMIER: Ignoreerin meelega. Vt. eelmise postituse pealkirja, kui vaja!

Arvasin tükk aega, et viitsimine ja jaksamine on üks ja sama ning kes väidab vastupidist, valetab vähemalt endale. Sama sirge eri osad. Alati jaksaks ju natuke rohkem, kui viitsitaks rohkem. Mingi piir on ka jaksamisel, ja ma läksin suhteliselt veriseks, kui ei näinud seda arvestatuna, ent see oli siiski kaugel. Natuke sai faktoreid alati nihutada, natuke rohkem viitsida ja jaksata. Kohemaid.

Mõned näevad lühikeselt. Näiteks on meil haiglas asendus-toidujagajanana tööl tädi, kes ei oska üldse eesti keelt. Ütleksin, et olles 60+ ja elades kogu elu Eestis, eriti haiglaga väikeses Linnas, nõuab täielik keeleoskamatus juba eraldi pingutust, seda enam veel söögijagajana: talt ju küsiti teed ja lusikat ilma mingi pahatahtlikkuseta eesti keeles, ja see, et ta keelt ei osanud, on talle endale ka raske ju. Lusika ja tee ta andis meeleldi, aga ei saanud algul isegi aru, et tema poole pöörduti! Ei ole kerge. See, mis algas puudujäägina ei tea kas viitsimises või jaksamises, muutus ajapikku ise viitsimist ja jaksamist söövaks faktoriks.

Mõned on kaugnägelikud.See on veidrus, millele olen lapsest saati vastu vaielnud. Homme ei ole halvem kui 2 aasta pärast, 2 aasta pärast võib kõik olla muutunud, sa võid olla surnud, teised asjaosalised võivad surnud olla. 2 aastat on igavik. Rääkimata veel pikemast ajast.
Aga kohe on teema, täna on teema, homme on   teema. Kurat, üks eestikeelne sõna päevas algusega kohe viib su keele osas aastaga kaugemale kui 5 tükki argipäevas algusega mitte kunagi! Kaugelenägemine on miski omapära, mida ma ei oska endaga ühendada ja seega ma ka ei näe, mis tähendus tal omanikele on. Kohe tegemine on teema, edasilükkamine või tegevuse kauge planeerimine aga pole. Teha natuke täna ilma mõtteta kahe aasta pärast saabuvale ajale jaa, teha kahe aasta pärast mida iganes on aga... Ähhh. See polegi miski, sest kahe aasta pärast on nagunii kõik muutunud - alustades sust endast ja su tahtmistest.

Viitsida natuke kohe, homme, järgmisel nädalal - see on päris. Viitsimine, mis võib-olla saabub kunagi tulevikus, võib tulla juba liiga hilja. Näiteks jaksamise jaoks. Sest viitsimine ja jaksamine siiski ei ole päris samad, ei ole ühe joone osad. Jah, vähe viitsides sa mõtled "aga mulle on praegu mõnus olemine tähtsam" ja vähe jaksates on see, et umbes surrakse rohkem tehes.
Ent.
Mul on seina taga üks noor naine, kes karjub hommikul ja vahel karjub ka õhtul. Täisvärk karjatused, nutt, karjatused, paha olemine, karjatused. Aga vahel kostab õhtul hoopis naeru ja jutlemist ja siis ma mõtlen, et kas see on sama naine, kes naerab ja juttu ajab? Hääl on ikka noore naise hääl. Võib-olla igavik tagasi ta ei karjunudki vahepeal. Võib-olla tal olid ka plaanid, et mida ja kuidas ta teeb - ükskord.
Ja siis tuli ükskord, mis oli hoopis teistsugune, kui ta plaanis. Kus ta ei suuda isegi ennast kontrollida, sest on piisavalt halb, et mitte suuta. Ei suuda, ei jaksa, ei tee.
Või võib viitsimine üldse mitte saabuda. Uued asjad saavad tähtsaks, mis seda enne ei olnud, ja vanad eesmärgid pole enam olulised.

Mul oli see arvamus, et viitsimine ja jaksamine ja üks asi, eks ole. Et "jaksan natuke veel" ja "viitsin natuke veel" on samad asjad erinevalt väljendatuna, jaksamisega käib koos märtrioreool (mida võtta on nõme) ja viitsimisega väljendatuna on asi aus - alati jõuab natuke veel ju. Mitte palju veel, aga natuke alati. Miska on jaksamine ja viitsimine sama, väljendada tasub ka ainult ühte moodi, ning miks üldse omada sõnavaras sellist sõna nagu "jaksama?"
Natuke viitsib ikka ju veel, kui targalt oma koormusi valida?
Lugesin ka sama tahtejõu-raamatut mis Rents, ja see, et tahtejõud on nagu lihas, oli mu meelest suht ilmne. Sealt ka see. et võtkem natuke iga päev teha, see on palju tõhusam, kui võtta palju ette harva. Pädeb lihaste puhul, pädeb tahtejõu puhul, natuke iga päev teeb kokku palju. Treenimine ja värk.

Mis aga arvestamata jäi, oli see, et lihased lähevad pooleks. Tahtejõud samuti. Ei jaksa siiski on olemas, nii vähe kui tast ka mõeldaks. Lihas ei jõua siiski tõsta mingit koormust, treeni teda kuidas tahad, tahtejõud ei ulatu lõputult kaugele.
Häda on selles, et tabada ära, kus on see katkemise piir, on peaaegu võimatu. Nii enese kui teiste puhul. See koht, kus ei viitsi on märkamatult muutunud ei jaksaks, kus need eri asjad sulanduvad  ühte ja sirged on nii paralleelsed, et koos, ei ole palja silmaga vaadates märgatav. Enamasti on ikka see, et ei viitsi, ja ei jaksa on siis... see on ikkagi osa viitsimise-joonest? Seal, kus ilma katkiminekuta enam edasi ei jõuta. Või noh, ei jõutagi edasi.

Viitsitagu, on pika jutu mõte. Natukehaaval, aga viitsitagu. Seda, et ei jaksa - seda me avastame ikkagi asja käigus, see ei ole ette nähtav, see ei ole harilik. Viitsitagu!

Lubasin, tegin, rohkem tollest Rongist sel kuul ei räägi

Ma käisin ükspäev kolmandat korda pärast Rongi (jep, täiega võtan praegu üle [ja räägin numbrites]!) kaks korda õues.
Miska ühest küljest ma näen enda jõuetust - ma olin niiiii väsinud, kõik käis ringi, teist korda väljas ikka oli vägavägaväga selge, et ma oma Poeglapse teekonda ka poolel määral ja poole aeglasemalt ette ei võta, ja kohe läksin magama ka õhtul (noh, enne kaheksat), ja teisalt seda, et ikka mingi paranemine toimub reaalselt: varem oli suhteliselt utoopiline jaksata kaks korda päevas õues olla, nüüd juba kolmas kord lähen ja ei minesta ka selle kätte.

Aga.
Täiesti olen selle poolt, et mitte end identifitseerida sellega, et seiklused raudteel, paranemine jne. Kurat, me oleme kõik ju palju rohkem kui ebaõnnestunud lõpetus! Aga (üks asi) mitu asja on selle sündmuse juures jumala keerulised ja vajavad väljaütlemist:

* ma ei olnud omast arust halvemas seisus, kui vahel ikka olen, mingit erakordsust ei olnud.
Mis tähendab, et kellegi juures vist pole. Et kui mina läksin rongi ette sellises "ohhh, on halb, aga mitte tapvalt, ennegi on halb olnud" meeleolus, võib minna igaüks, vähemalt igaüks kurva näoga. Ja kuna ma olen ka kaasanaerataja (sa naerad - ma naeratan, isegi kui tahaks nutta, automaatne), siis üldse igaüks.
Mis tähendab omakorda, et mu ees on põhimõtteliselt lahti kaks teed: kas tormata igaühe juurde ja küsida murelikult, ega ta ennast tapma nüüd ei lähe, sest võimalus ju on - või teha mittevälja kellest-millest iganes, sest tõenäosus on madal siiski. Minu pärast on keskmiste arvude järgi tõenäosus veel madalam kui muidu.
Enda puhul isegi ütleks, et olin rõõmsam kui mingil hetkel näiteks suvel. Et kui on siuke täielik madalseis, ei jaksa end ka rongi ette vedada, tundub et sa pole seda ka väärt, kannatame edasi, aga natuke paremas seisus ikka saab rongi ette mindud ka.
Või noh. Ma läksin.
Samas, sama hea-.halb oli mul ka aasta tagasi umbes (lugesin skaibilogisid), siis ma vihastasin teiste peale. Kooli peale, et mult nõutakse võimatut, laste peale, et nad on, kõige peale, et miks ma ei ole saamas preemiat eeee... kõige eest umbes. Septembris nagu polnud kellegi peale välja arvatud mina vihastada ka, nii et võibolla ongi asi juhuslikkuses.
Või ikka inimtüübis kinni.
Või mõlemas.

* Seiklused raudteel? Ei olnud ju tähetund, muidugi, kõikemuutev vist ka mitte, jaa, aga...
Nüüd ma olen igal juhul süüdi. Kui mul hakkab parem, kui tuleb neid hetki, mil on niii-ii hea, et midagi muud ei tahagi, olen loll, et üldse. Kui ei tule, kui kõik ongi halvasti ja ma ei saa tervemaks ka, olen lihtsalt ebaõnnestunud kõiges. Üritasin ja isegi seda ei suutnud.
Kui pühendun sellele, et saada tervemaks, saada korda, olla korras inimene, olen isekas. Kui jääda pooleldi pikali, olla invaliid, katkine, kõik kandku mu eest hoolt, olen ikka isekas. Kui ma ei mõtle, täidan ainult korraldusi - isekas. Kui mõtlen, mõtlen ju endast ja sellest, mis on mulle kasulik - i-se-kas. Jaa, see on minus kõik, mingit hea lahendust ei paista - aga see lahendumatus on ju ka minus!
 Ma ei tea, mis ja kuidas olla. Mul on nii edasiminekumärke kui märke, et ei suuda seda või teist asja, mis enne oli nii lihtne, et ma ei teinudki välja nende tegemisest, aga ma salgaks kõik maha, kui saaks, ei ole, ei mäleta - ja ei mäletagi.
Kas ma ei mäleta, sest ei taha meeles pidada või seepärast, et aju on katki ja ma ei mäletagi?
Emake maa kui keeruline!
Täna tegin oma esimese terve sigareti pärast teadagi mida. Pea käis rohkem ringi selle poole peal ja pärast, muud mõju ei märganud. Aga see ei olnud tark otsus, paranemisele või mitteparanemisele suunatud, see oli täpselt nii loll kui ta oli, lasi mul olla loll ilma midagi muud üritamata. Hetketahtmisele suunatud. Lihtne.

* Mul on raske millestki muust mõelda. Teeselda annab, aga tegelikult ma mõtlen ainult ühest asjast ja see ei ole seks.
Oh. räägiks seksist!
Tüng. Ei räägi. Ei ole millestki rääkida: see, et ei tahaGI, on uus, kuid uusi asju, millest ma ei räägi, on leegion, kaasa arvatud need vanad asjad, mida ma lihtsalt ei mäleta. Ja tegelikult on nende märkide hulgas, mis nagu näitaks paranemise poole, ka see, et vähemalt panen tähele, et mingi ovulatsioon on. Jee? Jee.
Mingi ovulatsioon on.

Täna on vastlapäev. Ma arvan, et liu ette võtmine (esmakordselt pärast Rongi, jee!) on teema. Täna on ka ilus ilm, vähemalt Haapsalus, ja mul tühi aeg, mille jooksul on kas võimalik minna õue või magada.
Lähen õue. Sest seal on ilus ilm, ma saan ja magada võin ka hiljem. Näiteks öösel. Uues pidžaamas, mis on ka ilus: tegin ostu, mida ei kahetse. Valentinipäeval.

Armastus?

Mul on praegu hea rääkida ka, sest ma eriti ei tunne end naisena (jaa, ma tean, iroonia nime suhtes - aga samas, vägaväganaisedki niisiis alati ei tunne!) ning pärast saan väita, et ei ole, ei mäleta, põrutus ja teadvusetus,  pole olnud. Mitte et ma seda võimalust kasutaks.
Aga ma praegu tunnen vähem, kui võiks (tuim tükk!) tõesti; korraga halb ja hea hetk arutleda.

 Üldiselt sõna "armastus" mulle ei meeldi. Seda mõistetakse nii sageli valesti. Ei ole ju sama tunne see, mida tuntakse ema suhtes ja lapse suhtes, armukese ja sõbra suhtes, inimese suhtes tänaval, kelle nägu meeldib? Või on? Oluline on tundja? Tema on vahel selline ja vahel teistsugune, vahel tunneb nii, vahel teisiti ja kord on ta lugenud üht raamatut, siis teist? Kuram, mul on terve sellest, kuidas armastus ei ole piisav sõna, see on mitu erinevat asja, rääkiv tekst kõvakettal ja pilves!
Muide, kas saab öelda, et inimene on selline või teistsugune lähtuvalt tema lemmikraamatutest,  filmidest ja seriaalidest? Ma tean, et seda on üritatud, aga päriselt? Kas seal on - reeturlikku tõde natuke?
Või siis pole. Või siis on. Või siis pole.
Ei tea, seepärast küsingi.

Kui ma kulutan sulle positiivseid mõtteid, ma armastan sind praegu. Isegi kui kulutan vahel harva ühe mõtte. Sulle mõtlemine on tore tegevus, maailm paistab kenam, hall taevas vähem luitunud, sinine seal taga vähem peidus, sa oled. See punkt on meelega. Oled. Teed mu maailma ilusamaks paigaks.
Samas võib taevas olla sinu tõttu mustem, öö pimedam, sa teed maailma samuti mustemaks, sest ma ootan sind olevat teistsuguse kui reaalsus. Sa teed maailma õudsemaks lihtsalt sellega, et oled, nagu sa oled
.
Hm. Hmhm. Kui võib mõlemat moodi, siis mis ei ole armastus?

Kui ma sulle eriti ei mõtle, kui sa parasjagu ei paista, on see armastus? Sest kui on, siis on tegu eriliselt sisse-välja lülitiga, kord on, kord pole, olenevalt mu mälu seisundist näiteks. Aga kui pole, siis on suht selge, et ma armastan jumalast väheseid inimesi. Või noh, peale enda ei kedagi. Sest ma unustan ka oma lastele või vanematele vahel päev otsa mõtlemast.
Hei, muidugi armastan ma ennast! Jälle. See, et mul on nii halb tuju pool aega, et siga ka ei söö, ja ma oleks meelsasti hoopis keegi teine, ei loe.

Amanda küsimise-kunsti raamatus on lõpus üks koht, kus märgatakse, et on raske aru saada, kus sa oled selle küsimisega parasjagu: küsija või andja. Tasuta kohv on vahel nii väga vajalik, aga saad ta siiski siis, kui sa saaksid endale kohvi ka osta rahulikult.
Esmalt ma muidugi ütleks, et vaata ette, mida sa soovid (tahtsin aega?!), ja ole siis tänulik, kui selle saad. Aga teisalt võib-olla on küsimise ja armastuse side suht otsene ka. Et küsigem, kui keegi on oluline ja tahaks tema juures punkte juurde saada, küsigem talt kõike, inimesed tegelt tahavad vastata. Ja hakkavad armastama neid, kes annavad neile, mida tahetakse - olen siin sõnaga "armastus" laialdaselt mängiv, vahet pole, millist te ihkate, see on suht toimiv võte ikkagi.
(Okei, just andsin nõuande armastuse teemadel???  No... ma vist  poleks andnud, kui ma endas kuramuse kindel poleks!)

Usaldusevärk ka. Küsimine eeldab, et vahel on vaikus või ei-vastus see, mis tuleb, muidu ei olegi küsimist. Küsija annab osa oma võimust teisele, ses väljendubki akti usaldus ning kuigi see pole alati lihtne, on see sageli vaeva väärt. Ent kui usaldust ja võimu andmist mängus pole, on tegu hoopis (võibolla hästi varjatud) nõudmisega vastuse või soovitu järgi ning seal pole küsimisega midagi pistmist.
(Ilmselt mul ongi lihtsam seetõttu praegu mida iganes küsida - olen ju nii HÄDINE ja selleks peaks ikka suhteliselt jäise loomuga olema, et mulle täna ära öelda. Miska ma ei usalda kedagi rohkem, lihtsalt tore on küsida, kui endal midagi kaalul pole. Kaalul on miski ainult teisel poolel.)

Läbi usalduse on armastust defineerida lihtsam: kui on usaldus mängus, on armastus. Kui pole, siis pole. Ükskõik, kas maailm on ilusam või mustem, ükskõik, kas tegu on vanema, lapse, sõbra, niisamanähtu, või armukesega
Aga mida ma siis armastuse jaoks mõtlema pean ja kui palju, on ikka segane.

Maha äng

Täiega irooniline, et ebaõnnestunud endatapja avaliku võrgupäeviku nimi on "Maha äng". Samas - see, mu endatapmine on selge näide, miks ängil ei tasu lasta võimutseda, eks ole? Mis muu nimi veel kõlbaks?
Jääb nii, sest teemasse.

Aga kuram. Mingis mõttes olen saatuses täiesti pettunud, sest oleks siis selline traditsiooniline appikarje-värk, tabletid ja valulik ärkamine (ausalt, see on ülbus, mida praegu endale luban, võibolla mõnel teisel ajal ei lubaks), aga ei. Ma valisin ärasuremiseks kõige kindlama meetodi, mida teadsin. Meetodi, mis peaks vähemalt mingid kaasnähud tooma puuduvate jäsemete või liikumisvõime näol, ja ometi mul pole muud ette näidata kui vana igav mina, lihtsalt teatud raskused tulevad lisaks. (Täna on hea päev, muidu ma ei julgeks seda üldse kõneks võtta, sest ma natuke kardan enda pärast ja ennast ka ju.)
Ma olen. Olen. Oleks teistmoodi, kui teaks mingit paremat viisi, aga kurat, ei tea ju!

Muuta mingeid rongi alla viinud jooni endas oleks varem kergem olnud, sest kuigi ma ei mäleta mõnesid asju ja teoreetiliselt see aitab (sest kui ma ei mäleta, polegi see muutmine, vaid uuestisünd!), on jõudu mingeid teadlikke muutusi teha samas palju vähem. Kergem vastupanu on see, mille valin, kui saan, sest ma ei jaksa muud.
Ei, tõsiselt. Naine, nõrkus on su nimi, on praegu mu puhul tõsi, te ei kujuta ette, kui väsinud ma olen enamiku ajast. Praegu läheks ka magama, kuigi kell on pool seitse õhtul.

Meenutada on kergem, kui kasvatada uut saba, uut kätt või uut pead, eriti praegu, mil internet on selline üldkasutatav teenus. Mul on dropboxis alles kirjad, mis ma paberile kirjutasin rohkem kui 8 a tagasi, sest ma lõin nad sisse vahepeal. Kunagi. Mingid logid on, mingid kirjutised samuti, mis on liiga paljuütlevad, et ignoreerida. Peale avamist, s.t., enne ei ole midagi, sest mida ei mäleta, seda pole olnud.
Selle võrgupäeviku algusajad olid ka päris ammu. Need kõik on mingid mu osad, mõned suht verised. Tilkuvad. Jubedad. Aga siiski kergemad omaks võtta, kui kasvatada uued osised nende asemele. Kõike on kergem avada, kui teha uuesti.

Kui mõtlen endast kui sõdurist, oma loo kangelasest, on samuti kergem, sest siis on möödas see, mis möödas, ja vaja valmis olla tulevaseks. Lihtne, terviklik, lugu nagu peab. Aga alati ei jaksa, alati ei ole nii palju jõudu, et sulgeda silmi ilmselge ees, ja siis ma ikka mõtlen, et miks ja kuidas ja kurat küll, ma ei peaks omaenda kavatsuste kohaselt üldse sellest mõtlema?! Ma ei peaks siin olema, et mõelda, ja kas ma peaksin olema tänulik? Aga mitte mõelda oleks ju kergem!? Mitte olla oleks ju kergem!?
Samas, ma ei saa ka otsustada, et ei, ei ole tänulik, sest siis oleks ainult üks vabandus mitte uuesti proovida - ja nii halb ju ka ei ole.
Kergem? Mis asi see kergem üldse olema peab? Elu? Elada ei ole kerge, on parimal juhul põnev.
Sõdurin edasi, ei mõtle, ei näe, ei tunne. Sukad on hea põhjus eksisteerida? Mõtlen sukkadest. Vahepeal.

Ah, vahepeal. Ma tahtsin vahepeal veel üht last saada, et oleks hea põhjus olemas olla. Et seal peaks olema juures ka tulevase isa nõusolek, tundus suhteliselt kõrvaline ja saavutatav, sest mul on tendents loota tõeks seda, mida ma tõena tahan näha, ja lapsekasvatus näis ainsa asjana, mida ma ei ole kihva keeranud üldse. Selle tulemust oleks huvitav näha ja see teeks kõigile asjaosalistele rõõmu, sest kas mul pole täiesti rõõmutoovaid Poeglast ja Tütarlast? Vot.
Nojah, ainult et lapsi tuleks ka teha, ja seda ma ei suuda. Pluss see isateema. Laps nõuab tekkeks kaht vanemat ja mind on üks, isegi poolitununa oleks pool ainult elus. Pealegi (ja see tuli  mulle alles nüüd meelde, jaa, ma olen väsinud) peaks kaks vanemat olema eri soost. Ei, see ei ole jätkusuutlik plaan, nagu tuvastasin umbes kuu aja eest, mul on tarvis midagi muud, mille nimel elada, aga...
Aga, kuid, ent. Kas pole veider, et eesti keeles on kolm sidesõna, mis tähendavad üht ja sedasama?

See on selline kurb post, sest mul ei ole vastuseid.

Kunagi umbes kaheksa ja natuke veel aastat tagasi kirjutasin nii:

õhtust, M!

Me oleme vist ingli teinud. Vähemalt üle aegade kõige kergemini käsitsetava lapse üldse. Ta hakkas 14.11 keerama. See on sitaks vara, et sa teaksid. Ta on nii leebe, rõõmus ja sõbralik, et seda ei usuks iial, kui ma seda just päevast päeva ei näeks. Ta saab ARU. Nt. on ta just sättinud end virisema, et miks ma ta sülest maha panen, kui ma lohutavalt kinnitan:" Noh, kohe saab PIIMA, pisi!" mispeale Poeglaps jääb vait ning naeratab laia õnnelikku naeratust. Ta ei nuta peaaegu üldse, ainult vigiseb vahel. Ta ärkab naeratades, ta uinub naeratades. Teda huvitab kõik, k.a. padjapüürimuster, tekimäed, mängukiisu ja kõik inimesed. Ta naeratab kõigile ja kõigele. Ning magab öösiti (paar söögi- ja mähkmevahetuspausi v.a.). Sihukest last arvatakse üldiselt leiduvat vaid imalates Hollywoodi lastefilmides. (Ma vihkan Ameerika lastefilme. Need on KOHUTAVAD. Nad on seal kartulikrõpsumaal teinud päris toredaid kaklusfilme, ajaloofilme, muinasjutt-filme, multikaid, musti komöödiaid jne - aga nende lastefilmid on JõLEDAD, lihtsalt jõledad.)
Ma ei saa öelda, et oleksin Poeglast oodates ise hirmus tasakaalukas olnud, nii et selles asi olla ei saa. Küll aga püüdsin ma vähemalt raseduse teisel poolel täiest jõust olla ise parem inimene. Nii et ehk on see leebe imik rõõmsate silmade ja ülikiire arenguga preemia selle eest.
Vau! Mõtleks, millise resultaadi võiks saavutada pikemat aega hea olemise nimel pingutades! Põnev!
Igatahes, jah. Ma katsun jätkuvalt olla nii mina-ise-inimene, kui ma oskan. Areneda õiges suunas. Hea on. õnnelik ja hea on olla. Ausalt ütelda meenub mulle, et kui välja arvata need ajad, kui ma magamatusest hullusin, olin ma ka Tütarlapse titeeas üliõnnelik. See on vist kuidagi seotud hormoonidega. Mul on need kuidagi sassis ja vildakad - kõik eeldused sünnitusjärgse depressiooni tekkeks ja emadusraskusteks on olemas - lahkuminek, rahanappus, üksindus, kolimine, pikk sünnitus, varasemad depressioonid, ühesõnaga KõIK. Selle asemel on mul sünnitusjärgne eufooria.
Kui aus olla, siis vahel on ikka nukker ka. Käin jälle A. juures dragonit mängimas ja tema ju laulab.
Üsna valus on kuulda neid laule, mida viimati kuulsin, siis, kui 6 päeva nädalas seitsmendat, sinuga kohtumise päeva ootasin. Ja seesmiselt vahel kõhelesin, et kas sa ikka tunned minu suhtes samaviisi või ei. Tegelikult oli see selline magusvalus tunne toona ja magusvalus ka praegu.
Selline... mälestustest mudane tunne on see nüüd. Toona oli toores armumine. Aga üsna sama karva ja sama temperatuuriga mõlemad. Nukrust ja igatsust ning pingulduvaid pisaranäärmeid sisaldav.
Aga - see on ka kõik. Enamjaolt ma ei kurvasta sulle mõeldes. Vahel vihastan - aga harva, ja kutsun enda kiiresti jälle korrale, sest selliste vihastamiste taga on vaid mu enese tumedad tungid. Tavaliselt on mu m.-i-mõtted sellised tasased, küll mõnevõrra jätkuvalt hämmeldunud, aga põhiosas lihtsalt vaiksed mõtted. Sellest, kuidas ma sind ei mõistnud ega mõista. Sellest, kuidas ma peaksin sinuga käituma, kui sa peaksid Poeglast vaatama tulema. Sellest, mis elu sa praegu elada võiksid.
Selgub, et polegi nii raske armastada võõrast eemalehoidvat meest.
Kuigi, ega ma nüüd nii kangesti hea ka pole. ;) Vaikselt-vaikselt hiilib läbi mu pea ka raasuke kahjurõõmu - sellise lapsega nagu Poeglaps pidevalt koos olla on lihtsalt imeline - ja sina oled sellest igatahes ilma omaenda otsusel. Ja ma ei salga - kuigi ma iseenda väärtuste osas olen mõnevõrra kahtleval seisukohal, pakub teatavat rahuldust, et sa vähemalt millestki tõeliselt ilusast oled mind eemale lükates ilma jäänud. Seda kahjurõõmu on tibanatuke, pigem on ikka lihtsalt kahju. Kuid ma eelistan selle natukese ka ausalt välja ütelda. Muidu, tont teab, jääb õeluseraasuke kuhugi alateadvuse piirimaile luurama ning mürki pritsima. Mina ju ei taha olla mürgiuss. Ma tahan sinuga siiras olla. Nii palju, kui see meie olukorras võimalik on.

Ilu, naiste omapära? e. edevuse katk vol V

Mulle meeldisid mustrilised ja/või värvilised sukkpüksid ja sukad.
Tähendab, päriselt. Meel-di-sid.
Mul on Mittedepressiivses Väikelinnas alles mitu pakki avamata sukki ja sukkpükse, sest mulle meeldisid nad niivõrd, et ostmata jätta oli raskem kui osta, mis siis, et vahetu vajadus puudus. Mis siis, et raha oli kogu aeg liiga vähe. Mis siis, et tavalised olid vähemalt Tütarlapse jaoks vajalikumad. Ikka ostsin! Neti teel! Ei kahetse ka!

Välja arvatud et nüüd on osaühing pankrotis ja nende veebileht ka maas. Mis ma olin ainus klient või sinnakanti, et nad läksid pankrotti parasjagu minuta ajal? Viimased sukkpüksid tellisin kunagi aastavahetuse paiku, aga enne seda... Kas ma pidanuks neid varem jagama, võibolla kaks mu sajast lugejast tundnuks huvi? Appi! Ja kuhu lehele ma nüüd lähen, kui mul on meel kurb ja tahaks midagi ilusat vaadata? Midagi ilusat naturaalse kiuga? No ilmselt sinna, aga eesti leht oli oluliselt lihtsam. Nendega seal võõral maal ma ei saanudki kaubale, tegelikult. Katse osta uusi sukkpükse ja sukki nurjus. Aga ma olen ka suhteliselt sant, kaasa arvatud peast, ja võibolla teie saate ja võibolla on kellelgi sellest lingist kasu.

Oot. Midagi ilusat - ja siis ma lähen ja vaatan naisi, näiteks teda? (Need sukkpüksid olid mul ka, ei olnud eriliselt head, said umbes kümendal kasutuskorral otsa, sellepärast ka minevikuvorm.)
Jaa, muidugi, kuskil on ka ilusaid mehi näidatud, aga ma ei tea, kus. Ja üldse, see iluteema on nagu rohkem naiste oma.
Minu oma.
Täna hommikul käisin tegevusteraapias õmblemas (nukuriideid - kasutamas 20a vanu ideid kohmakalt ja kuidagi) ja seal kaks terapeuti, blondid ja noored, kenad ja kehalised, naissoost. Arutlesid, kas võtta šokolaad lahti või ei.
Võtsid, pakkusid mulle, sõid ise, aga parasjagu süütunnet oli ka maitseks juures. Sest ilu ja madal kaalunumber, need on peaaegu sünonüümid ju! Mulle teeb mu peegelpilt ikka veel rõõmu, kuigi ma olen paar kilo juurde võtnud, sest olen enda kohta jätkuvalt ebatavaliselt kõhn. Vahel silman end peeglist, kuigi meiki eriti ei tee ja kannan peamiselt dresse - ning see kombo pikenevast poisipeast ja kõhnadest käsivartest on ikka kena küll. Jep, sukki ja pükse ei saa ikka ära kantud, masturbatsiooni olematusest ei hakka rääkimagi, aga kena? Jaa.
Mulle meeldib end vaadata.

Mõtlesin selle üle, et valin raskeid valikuid, kui on midagi valida, ja teate - algul leidsin, et ei. Ma valin täpselt samuti kui kõik - see on kaalutletud üldistus - lihtsaima tee, mis on, endale lihtsaima. Näiteks koorisin täna apelsini, mille palatinaaber igati mõistlikult, lihtsaimat valides, maha jättis e. ei hakanud koju  kaasa vedama, ja see oli sihukese pisut sisu külge kuivanud koorega. Koorisin seda vannitoa uksel, sest vannitoas on palati ainsad prügikastid, ja kui koor ei eemaldunud kohe, mul aga olid jalad väsinud, istusin maha. Koorisin seal põrandal edasi ja mõtlesin, kooretükk kooretüki järel prügisse lendamas, kuidas see siis see raskem valik on? Mõni võibolla ponnistaks seista või kooriks voodil istudes apelsini ära ja viskaks siis kõik koored korraga prükki, aga mina koorin prügikasti, wc-harja ja kemspupoti - tõsi, suletud kaanega ja puhta - kõrval maas istudes, sest ma ei viitsi kaks korda edasi-tagasi käia. Häh. Ei ole ju raskem valik, lihtsam on?!

 Aga. Neli tundi hiljem, kui jalutasin mööda kleepekast "Disaster Artist" (olles täiesti kindel, et seal oli kirjas "Gothic Jesus" sest see sobis pildiga ja mul on juba mitu kuud harjumus näha seda, mida ma arvan tõsi olevat) (kui sa tahad, võid kohe ette kujutada või lausa kirjutada seda mõtet sisaldava loo - kunagi ma kirjutan ka, aga need tulevad erinevad jutud!) ja valisin mereäärse tee, mida mööda minna, sain korraga aru, et võibolla see oli siiski raskem valik.
Sest mereäärne tee oli libedam, pikem ja ILUSAM kui teine, ning mu valimisprotsess kiire ja otsustav.
Loomulikult ma valin ilusama. Isegi kui see on igatepidi ohtlikum ja jubedam. Isegi kui see mu hävitab, otseselt, koheselt, absoluutselt. See on ilusam. Jaa, selle ma võtan. Et teised kannatavad minust rohkemgi? Sitt lugu, aga ilus ju! See on minu tee. Ilus!!!
Raskem, lihtsam - täiesti kõrvaline tegelikult.

Me valime selle, mis meile on loomulikum, ja kuigi see on lihtsaim (alati, kõigile, muidu seda ju ei valitaks), ei ole see valik kõigile sama. Lihtsaim igaühele eraldi on erinev igaühele eraldi. Mingis osas võibolla sarnane, mingis osas erinev. Ka ilu on selline kvaliteet, mis mõnele on ja mõnele mitte, kellele ema, kellele tütar, kellele isa, kellele poeg. Aga avastus, mis on minu liikumapanija, see on asi iseenesest.

Jaa. Selle ma võtan!



Muide: mul on üle paar selliseid sukkpükse suurus 3. Sest mina ja Tütarlaps kanname mõlemad suurust 4, lihtsalt pikkuse pärast, ja nad said tellitud seda teadmata. Kingin (no pakendis ja puha) kommentaatorile, kes esimesena oma aadressi annab, postiaadressi siis. Ainus konks on, et posti ei pane enne, kui haiglast koju saan ja seda, millal, ei tea ma isegi veel. 2 nädala jooksul.

Erinevad vabadused

Ma mäletan eelmist kojusõitu. Et Mittedepressiivse Väikelinna pealesõit pani rinna koduigatsuses põksuma ja et seal sõideti mööda mu emmekoju, oli arusaadav, aga siiski väike tragöödia. Mida ei väljendatud kuidagi, kuigi takkajärgi (täna) mõeldes tundub, et oleks võinud.
On muidugi hilja väljendada ka. Ju.
Kogu see kojusõit oli tegelikult selline väike tragöödia, aga ma ei väljendanud seda isegi endale. Enne kui nüüd. Ja ei ole ju õigupoolest hilja, ma sõidan varsti jälle samast haiglast minema! Häh! Väljendatagu!


Emakodus oli parem:

*Vabadus valida raamatut, arvutit, toitu, kruusi...Mida ma küll kasutasin minimaalselt, valimine on raske, aga vabadus on vabadus.

* kohv. Tegelikult ei olnud parem, sest nii kohvikus tehtud kui haigla masinast pärit latte on siiski latte ja sellisena hea, aga haigla omast palju odavam kohv? Jaa. Saab kohvi juua kas piima, kohvikoore või vahukoorega? Jaa. Saab juua suvalisel ajal, mitte siis kui antakse? Jaa.
Ühesõnaga, kodune kohv siiski ületab haigla oma mitmekordselt.

* lapsed olid iga päev lähedal. Ja emme ja kass. Kui polnud päeval, oli õhtul, sirutada käsi ja kallistada - vähemalt korraks. Aitas.

* välja minnes ei olnud mul mõttes võimalust "aga kui ma ära eksin?" Hei, ma elasin seal peaaegu lapsepõlv otsa! Peaks ikka väga kaugele minema, et ära eksida, ning veel kaugemale, sest ma tunnen ka linna päris hästi. Erinevalt Haiglalinnast, kus ma olen tundmatul pinnal kohe, kui haigla silmist kaotan.
Või siis olin, viimastel päevadel olen käinud jalutamas, eksinud korra tagurpidi ära (normaalne eksimine on see, et minnakse eeldatavalt tuttava koha poole, mis aga osutub tundmatuks - ma läksin eeldatavalt tundmatu koha poole ja vaatasin, et kuram, siin olen ma olnud) ja jätnud meelde tänavanimesid. Mitte et tänavanimed mulle garanteeritult midagi ütleks, aga parem siiski kui üldse mitte midagi.

* hommikul saab edasi magada, kui laps(ed) üles aetud (mitte minu poolt, ema või boonusisa on saladus) ning kooli saadetud.


Haiglas on parem:

* See, et ei pea mõtlema.
Millal süüa? Selleks on etteantud aeg. Mida süüa? See pole minu asi, kui olen enne öelnud et "tavalist toitu". Millal tõusta - on määratud, mis päeval teha - on määratud, millal voodipesu vahetatakse - on määratud. Mina ei määra midagi. Ja see vabastab mu aju mõteteks, mida muidu ei tuleks.
Täna veetsin minuti nipsutades. Sõrmi. Ja kui oleksin selle aja sees, mil ma lebasin ja lage vaatasin, mõtteis see, kas lugeda ühte oma kolmest raamatust enne järgmist protseduuri või mitte, mõelnud midagi asjalikku, näiteks millal laps(ed) tulevad ja millest õhtusööki teha, mis ajaks ja mis tuleks ära kasutada, kas ma suudan seda ise teha, kelle abiga ma saan arvestada - oleks vast äärmisel juhul teinud kätekõverdusi, aga selle peale, et nipsutada, ma lihtsalt poleks tulnud.

Kui kogu aeg on pea täis mingeid vahetuid probleeme, ei ole seal loominguliseks vabaduseks selle väljendi kõige laiemas mõttes ruumi. Teil on suur pea, sinna mahub palju? Mul ka... oli. Enam mitte, ma tunnen otse füüsiliselt muutust, mille toob vajaduse puudumine millelegi mõelda.
Sest haiglas on pea vaba paljudest mõtetest korraga - söök? Kellegi teise mure. Koristamine? Kellegi teise mure. Pesu - läheb ära, kellegi teise mure. Lapsed - pole siin, kellegi teise mure. Kass - pole siin. Ülejäänud pere - pole siin. Iseotsutamise ruumi ongi umbes niipalju, et kas osta õhtul üks kohv (etteantud topsis) masinast ja käia jalutamas või mitte. Ja see on omamoodi vabadus.

* vabad õhtud.


Lugedes argumente kokku on emakodus ikkagi parem, aga samas on see argument, et kas haiglas saab tervemaks, üldse arvutamata. Vahel mulle tundub, et jaa. Vahel mulle tundub, et ei. Ja vahel on mul tunne, et tahta rohkem on kuradist ja niigi on juba palju ju. Enamik teisi haigeid siin on haigemad kui mina ja mitte ise süüdi, et nad üldse haiglas: mul on palatinaaber, kel on tagasitulev ajukasvaja JA ta ärkas esmesest operatsioonist pooleldi halvatuna. Kena noor naine, mõnus koos elada...

Õnneks see pole minu otsustada, kas ma üldse tulen haiglasse. Kellegi teise mure =)

Küsimise kunst

Ma sain ühe raamatu Timolt sünnipäevaks.
See ei ole mul läbi kaugeltki (olen leheküljel 26, sest aeglane lugeja hetkel - kiirem kui vahepeal, kuid aeglane ikkagi), aga 13. leheküljel oli üks lõik, mis kõlas muga kaasa nii hästi, et pean kordama.

From what i've seen, it isn't so much the act of asking, that paralyzes us - it's what lies beneath: the fear of being vulnerable, the fear of rejection, the fear of looking needy or weak. The fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one.

Emake maa, kus ma mõistsin korraga kõiki neid, kes küsida ja paluda ei taha või ei suuda! Jaa, sellepärast mina ja rong ja mhmh!
Sest ma olin umbes oma elu tipul. Enam kunagi ei saa ma nii nooreks, ilusaks, loominguliseks, nii osavaks ja targaks, nii tegusaks - ja ometi polnud ma ju midagi erilist. Ei saanud rikkaks ega olnud õnnelik, ma olin lihtsalt nagu kõik ja kõik ja

kõik. Muud midagi. Täiesti tavaline. Mitte kunagi ei kirjuta ma nii head romaani nagu Neil Gaimani "Ameerika jumalad". Mitte kunagi ei ole ma ilusam Amanda Palmerist, kellega me jagame paljut, näiteks armastust sukkade vastu, karvu ja soengut. Hei, ta kirjutas isegi raamatu!
Nad on olemas juba mõlemad, mind pole? polnud? vajagi, ja kui ma ise ei ole? olnud? ka õnnelik...

Ma vist mõtlesin - ikka veel ei mäleta, aga tundub tõenäoline - et krt, sel korral pole ma vähemalt mömm. Et mõtleb ja mõtleb, aga teoks ei tee, alati on vabandusi ju. Alati leiab mingeid põhjendusi, miks mitte, miks vapram on edasi elada, et tõeliselt vapper on näiteks laste heaks kesta läbi sünguste - ähhh.
Vabandusi leiab ju alati.
Mul endal on mulje, et ma leian vabandusi alati-alati-alati. Siis ma ei tahagi neid otsida ega leida.

Mu viimane mälestus on rongi suhtes õigest kuupäevast ja selle sisaldus on: "Oot, õhtuks tuleks poes käia. Ja teisel pool raudteed on see Selver, ma võin sinna ka minna, mitte Rimisse, mis on mu selja taga."
Millega on selgitatud, miks ma ei läinud kuskile võsa vahele, kuhu kiirabi poleks nii ruttu jõudnud: nägin rongi, mõtlesin, et ei taha olla mömm, ja hüppasin. Mingit pikaajalist plaani polnud.

Aga nüüd olengi päriselt katki. Mitte nii ilus, noor, loominguline, nii tark, tegus ja osav, vaid selline, kes saab rõõmustada, et loeb päevas 20 lehekülge, teeb 72 kätekõverdust ja käib veel poeski. Nii palju tehtud. Jee.
Ja ma küsin abi, häbenematult, sest nüüd ma võin. Kui näos on seniolematud kortsud ja pea käib pidevalt (pidevalt! 3 nädalat seni, kuigi mu palatinaabril käis poolteist aastat - ja enam ei käi! See annab lootust!) ringi, kui kohvitassi võtmine parema käega on oluline pingutus, kui aina tahaks magada, kui meel on kurb ja juuksed pikad - siis võib ka küsida ja saada, polegi nii häbi. Jaa. Praegu ses osas ma võitsin, et saan abi küsitud ja vastu võetud põdemiseta.

Aga muidu ju... oli häbi, oli põdemine, kõik oli.

Me kõik mõtleme asju, mida hiljem on kahju teadvustada. Ma tean, olen inimestega rääkinud. Näiteks mõtlesin mina, et olen juba nii oivaline kui suudan, aga see ei vii kuhugi. Ei tee õnnelikumaks. Miks üldse? Vat oleks rohkem aega, küll oleks hea!
Noh, nüüd mul on aega.
Ning tuleb ka see aeg, kus jõuetus ja katkisus enam mind ennast ei veena, kus ma peaksin juba olema korras, produktiivne, mitte koormav, ja jälle on raske paluda, sest Nad võivad ju keelduda, ilma et see Neid kuidagi negatiivselt mõjutaks.

Varem ma ei tahtnud paluda, sest ma eeldasin endalt, et tulen kõige vajalikuga ise toime ja kui ei tule, on see järelikult minu enda viga. Tõesti-tõesti uskusin seda. Palusin ainult siis, kui teisiti ei saanud, täiesti teadlik, et vastuseks võib ka "ei" olla. Võttes selle juba ette eelduseks, sest kõige hullemaks tuli end ette valmistada. Võttes selle eelduseks ka sõnades.
Samas, kui oli tingimata vaja, ma ikka küsisin ka, sest võis ju tulla "jaa". Aga "the fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one" on ikka veel väga tõene. Mingi eesmärk, suurem kui mina, pidi olema, et julgeks küsida midagi selle täitmiseks üldse.

Mingi eesmärk.

Mu Tütarlapsel on kuulsusrikas suguvõsa, kuhu kuulub ka lell, keda nimepidi pole aus nimetada. Too lell saab varsti lapse, tema praegune naine ja tulevase lapse ema aga ütles jõulude aegu muuseas hellalt "...ja kuna U. elueesmärgiks on teha igale poole permakultuuri-kasvuhooneid, tahtis ta teha permakultuurset kasvuhoonet ka mu ema keldrisse..."
Tema (rasedus on püha, teate?) ütles oma lause muuseas, aga sestsaati on elueesmärgi teema mind painanud.
Üks teine, keda ka pole aus nimetada, ütles, et tema eesmärk on zen-rahu, ja laiemalt kogeda niipalju ägedusi, kui saab.
Mul on tunne, et seda me tahame kõik: kogeda ägedusi. Selle nimel elada ju võib? Võib.

Aga mis sinna kogemiseni viib, oleneb juba ägeduse definitsioonist. Mulle näiteks meeldib heakskiit kellegi poolt, keda ma usaldan. Must saaks jubeda kapteni, aga täiesti hea leitnandi kaptenile, kellest hästi mõtlen. Või noh, hea leitnandi vähemalt paranenud kujul, praeguse eest ei vastuta.

Niisiis tuleb mul ka eesmärk leida selline, mis meeldib kellelegi, kellest hästi mõtlen. (Teha inimestele rõõmu? Ilmselt ma tegin ärkamisega teadvusetuse sügavustest tõepoolest rõõmu mitmele inimesele. Mis tähendab, et see ei kõlba, see ei hoiaks mind tagasi, aga ma tahan midagi, mis hoiaks mind tagasi. Ju. Sest paraneda aasta, nagu oletas see Üks, on hirmutav. Paraneda viis aastat... Võeh. Vähemalt takkajärele tahaks õigemini valida, ma ise leian endale ainult valed eesmärgid!)
Oot! Et leida, mis meeldib kaptenile, ma peaks ju teadma esmalt, kes on kapten?!
Aga... aga... aga otsides seda kaptenit ma ju üldse jõudsin sinna rongi alla! Kuramus!

Tuleb ikka ise olla kuidagi. Kuidagi. Ise. Seisev.
Küsimata ja palumata?
Ah, ma lähen ja loen raamatut edasi, kakskümmend pluss lehekülge ei ütle veel midagi!