pühapäev, 20. september 2015

Hind ehk tasuta lõunaid ei ole

Olin õhtul voodis üleval üle pooleteise tunni ja mõtlesin asjadest.
Täpsemalt inimestevahelistest suhetest.
Vastukaaluks sellele, et mul oli vahepeal kõiges segadus, on nüüd maailm hästi kerge. Lihtsalt inimesed elavad ta keeruliseks. Mõistmine, mis ja miks neile inimestele tähtis tundub, on raske.

On väga vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi kui otsustamatus. Minu jaoks on selge see, et kui teed, tee. Kui ei tee, ära tee. Ja siis ela selle otsusega. Või sure ära, kui elada ei suuda. Kõigel on hind, otsusta, kas sa tahad seda maksta või ei, ning ela edasi. Või ära ela, eks ole.

Seda on mul muidugi sündmatult kerge öelda, sest täpselt seda mitteelamist püüdsin teha ning vähemalt otsusena oli see minu peas konkreetne, ainult reaalselt ei tulnud välja. Põhimõtteliselt on igatahes otsustamatus täpselt see, et mu vaade neile mitteotsustajatele saab olla vaid külm "nad ei ole minu inimesed".

Võibolla neh, võibolla mette
tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine. Ma tahaks, aga ei saa, sest ... tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine.
Oled oma võimaluse otsustada käest andnud.
Sellepärast ma teen, kui mõtlen. Kui valin mitte teha, on see ka valik, ja isegi vilets valik on parem kui mittevalimine.  
Alati on hind, ka mittetegemisel on hind, kuid parem maksta teadlikult tehtud otsuse eest kui "juhtus nii"-eest.

Ma mitte ei saa end ära tappa, sest mul on koer, lapsed või mõlemad, vaid kui otsustan surra, mu jaoks on see, et lapsed ja/või koer elavad edasi minuta või surevad ära minuta, hind, mida maksta.
Oma elule lisaks.
Tegelikult ma ei saa aru, kuidas üldse saab mõelda, et kellegi teise elu (nt koera või lapse) on tähtsam kui inimese enda oma. Isegi kui anda enda oma ära kellegi teise oma nimel, see on siiski enda valik, mida selle eluga teha, kergem on surra, kui maksta teise surmaga elamise hinda.
Kui ma oma elu ära teadlikult viskan, kuidas peaks see, et võibolla elab keegi teine seepeale halvemini, mind pidurdama? Ta maksab nagunii võibollaga minu kindla otsuse kõrval! Teise makstav hind on selgelt pisem kui mul.
Otsus on vastutus on elamise põhiolek.

Avastus, et kõik ei ela nii, on esiteks mitu korda tehtud ja teiseks alati valulik.

Mul on emotsionaalselt kuidagi valus, kui kuulen inimesest, kes "tahaks" kloostris elada, aga "ei saa", sest tal on naine ja lapsed - isegi kui pole seda inimest elu sees silmagagi näinud.
Vajun näoli lauale, kui kuulen kedagi rääkimas suitsetamise mahajätmise vajadusest ja siis näen 10 minutit hiljem teda suitsetama minemas.  (Sealjuures ei ole ma üldse suitsetamise vastu, eks ole.)
Tee, kui teed, ära tee, kui ei tee, aga ära, kurat!, halise!
Muidugi, ka ma ise sõin liitriste pakkide haaval jäätist ning lugesin, selle asemel, et elada. Lihtsam oli unistada kui teha, see on läbitud etapp.
Ei tahtnud maksta, ei teinudki midagi.
Noh - nüüd ma teen. Ilgelt häirib siiski, et on ka teistsuguseid inimesi, isegi pealtnäha täiesti mõistlike hulgas.


Me maksame, teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pääsedes minema,
maksame - ja jäävad armid.

Midagi ei tule „lihtsalt“,
kusagilt ei tule „vist“ ja
kõigel on hind.

See on aluspind.


Mul on raske mõelda, et võiks mitte maksta. Aga mingil moel saan aru neist, kes otsivad odavaimat hinda nii elus kui poes. Või noh, mu arust see, kes võtab poes kallima piima hea põhjuseta seda teha, ongi vähe lollakas.
Aga ma ise teen valikud selle järgi, mida tahan, ja olen valmis ka selle hinna maksma, mis tuleb.
Isegi kui hind on väga hirmus.

Teine asi, millest kirjutada, kusjuures püüdsin seda kuidagi selle maksmise-teemaga siduda, aga ei osanud, on mu kalduvus end maailma külge siduda läbi inimeste. Mingis mõttes tundub see tahtmine vajalik olla ikka haiglane - aga ma olen juba nii vana, et lootus end ümber teha suri ära.
Selline ma olengi.
Eksisteerin seoste kaudu teiste inimestega, mu vajadus kellelegi tähtis olla on vajadus siduda end maailma külge rohkemate sidemetega. Kui liin minu ja mingi inimese vahel ära katkeb, katkeb ka see side maailmaga.

Kuigi ise võin küll sidemeid kaalutletult läbi lõigata või mitte sõlmidagi. Miks, pean veel mõtlema, aga ilmselt seal on seos sellega, milline maailm mulle meeldib ja milline mitte.

103 kommentaari:

  1. Sa tead ise paremini, kellest sa räägid või on nad üldse päris inimesed või hüpoteetilised näited, aga ma mõtlesin, et ma suudan ette kujutada varianti süsteemist, kus keegi vastutab oma otsuste eest ja satub just sellega portsu otsa, et tahaks kloostrisse minna, aga naine ja lapsed. Juhul kui tal käib otsustamine sellise süsteemiga, et teatud otsused on lõplikud - st kui oled juba abiellunud, siis eluks ajaks, ja muud tahtmised siis enam ei loe, ümber otsustada ei saa, saab ainult kunagist vale valikut kiruda. no samamoodi, nagu kloostrisseminekuga, et kui tsölibaaditõotus on ikka antud, siis tagasi võtta enam ei saa, vahet pole, mis tahtmised pärast seda peale tulevad. Saab - kui üldse võimalust on - ainult sohki teha ehk armukesi pidada, aga mitte päriselt abielluda.

    VastaKustuta
  2. (vastutus tuleb mängu nii, et selle inimese mõistesüsteemis tähendabki "vastutus" seda, et vanad otsused ei kuulu ümbertegemisele, isegi kui tundub, et sai valesti tehtud, ja kahetsus on suur.)

    VastaKustuta
  3. "Kui ma oma elu ära teadlikult viskan, kuidas peaks see, et võibolla elab keegi teine seepeale halvemini, mind pidurdama?" - Absoluutselt nõus. Aga ometi võib sellega kaasneda igasuguseid imelikke nähtusi, need teised tulevad ja kommenteerivad nt suguvõsa kellele tundub võimatu sinu otsus jääda vallaliseks / lapsi mitte saada / misiganes muu põhjalik otsus mille põhjust nad ei tea või ei suvatse mõista. Ja siis käibki enam-vähem pidev ümberveenmine või hala.

    VastaKustuta
  4. ma olen vahepeal jälle mõlgutanud teoreetilise võimaluse üle, et mis siis, kui see otsus, mille keegi on teinud, on otsus halada.
    praktikas ma tglt väga hästi ei usu, aga mõelda oli huvitav.

    või kui keegi leiab, et tema elu on küllalt raske töö selleks, et endale halamise näol preemiat maksta. see on samuti "kõigel on hind", aga teisest aspektist.

    tglt kaldun arvama, et halamine tuleb lihtsalt sellest, et raske on ja tahaks, et kerge oleks. vahet pole, kes otsustas või kes on süüdi.

    suitsetamise näite puhul "suitsetamise mahajätmine on raske ja piinarikas ja tahaks, et oleks kerge ja ilma vaevusteta".

    kas halamine jalavalu pärast on kuidagi olemuslikult erinev, olenevalt sellest, kas tellise pillas varba peale keegi teine või halaja ise? ma kaldun arvama, et üks hädakisa puha, vbla teeb valu kannatamise kuidagi kergemaks (umbes nagu ropendamine pidi aitama valu taluda).

    VastaKustuta
  5. Hm, olen üldiselt kõigega nõus =)
    Detailsemalt vastan õhtul - mul on täna esimene koolipäev ja enne seda end väga ära väsitada tundub ... nõme.
    Kõigel on hind, ka netti kommentaari kirjutmisel. (Kuigi see on väike.)

    VastaKustuta
  6. Aga mina ei ole kõigega nõus.

    "Ma mitte ei saa end ära tappa, sest mul on koer, lapsed või mõlemad, vaid kui otsustan surra, mu jaoks on see, et lapsed ja/või koer elavad edasi minuta või surevad ära minuta, hind, mida maksta.
    Oma elule lisaks."

    A keda krt huvitab sinu hind kui maksavad hoopis sinu lapsed või koer või kes iganes kelle eest sa kunagi oled teinud OTSUSE vastutada. Sa arvad, et sina maksad, aga tegelikult "varastatud rahaga".

    VastaKustuta
  7. ma ei saa aru sellest lapseteemast. ühest küljest sa tahad tulevikus veel lapsi saada, ja teisest küljest kirjutad sa, et sa ei saa aru, kuidas enese äratapmine lastega seotud on, kui SINUL on halb ja SINA maksad. mis need lapsed sinu jaoks siis tähendavad? nagu... on nad viis end vajalikuna tunda? on laste tegemine sinu meelest teene maailmale, kes vajab sinu heade geenide jätku?
    sest minu jaoks on lapsed kõige muu kõrval eelkõige vastutus mitte rikkuda kellegi teise elu ära. eriti kuna sina oled PÕHJUS, miks nad üldse eksisteerivad. mingis mõttes nagu roolijoodikud - tahad, sõida end surnuks, aga krt miks sa mingid teised süütud autosõitjad ka maha tapma või vigaseks tegema pead? ja usu mind, su lapsed istuvad tulevikus terapeudi juures ja küsivad, et miks mu ema mind piisavalt ei armastanud, et minu nimel rohkem pingutada.
    st ma saan aru sellest, et mingil hetkel saab olla nii sitt, et ei jaksa vastutada, aga ma ei saa aru sellest, et sa nagu teoreetiliselt tahad tulevikus veel seda lapseteemalist vastutust juurde ka toota? kirjutades samal ajal, kuidas sa oled arvatavasti nii terve, kui üldse olla saad, ehk siis ikka veel mitte päris? ma lihtsalt üritan mõista, kuidas sinu vastutustunne oma laste suhtes on teistsugune, ja miks.

    VastaKustuta
  8. Anonüümsele kell 10.35: alati on midagi kellegi arvel. Ei saa elada (ega surra) mitte kellegi arvel, ise kõike suutes ja olles maksimaalselt hea - isegi kui inimene on oma parim mina parimate soovidega, kõike
    ei
    saa
    suuta. ALATI tuleb valida e. maksta hind - ja alati maksab keegi veel. Sa võid valida mitte saada lapsi ja siis vead alt oma vanemaid, kes said sinu, lootuses oma geene edasi anda.
    Pfff. ALATI on raha varastatud sel juhul. Kes sulle elu andis, ega sa ise ei saanud seda! KÕIK on varastatud!

    inwe: no seda ma räägin, et ema on lastele _vajalik_ esimesed kolm aastat. Edasi võib neid kasvatada kes tahes. Minu arust see ei ole mingi uus mõte mul =)
    Mis krdi terapeudi juures - vbla on terapeudi juures, vbla mitte, vbla on neile just hea, et mind pole. See ei ole mingi kindel värk, et neile on see hirmus halb.
    Ei usu!
    Mu lapsed on ise inimesed, neil on omaenda elud ja kui nad on nii nõmedad, et eeldavad, et ma PINGUTAN nende nimel, muidu nad lähevad hulluks, surgugi maha.
    Sest siis on nad tõesti nõmedad ja mul on sitad geenid =P

    VastaKustuta
  9. Vastutustunne laste ees on muidu absoluutne. Lihtsalt KUI ma otsustan surra, siis ma ei ela edasi kellegi teise pärast. Elada saab vastutustundest siis, kui sa tõesti arvad, et oled kellelegi absoluutselt vajalik, aga ma ei kujuta hästi ette, et keegi sureks kohe maha, sest mind ei ole =)
    Elementaarne, Watson.

    VastaKustuta
  10. "Sa võid valida mitte saada lapsi ja siis vead alt oma vanemaid, kes said sinu, lootuses oma geene edasi anda."

    No ja sina said lapsed selle mõttega, et oh, annan oma geene edasi? Enamikul inimestel lihtsalt "juhtub". Ja otsus on see, mida sa selle juhtumisega siis peale hakkad. Et kas kaotad ära või sünnitad. Kusjuures kuivõrd selle otsuse juures loevad mingid üllad ideaalid, maailma genofondi rikastamine ja kuipalju see, et on lihtsalt ühiskonnale ette näidata, et näe, olen nagu teie, võib-olla isegi parem kui teie (võrdle lastetuga) - vähemalt olen midagi, mul ON midagi - isegi kui pole päris kindel, et miks.

    Üldiselt - mu meelest liiga paljudele inimestele on lapsed oma mõttetu eksistentsi õigustuseks (ja see hädine õigustus ei ole küll põhjus, miks PEAKS olema KOHUSTATUD seesugust uut eskistentsi juurde produtseerima). Mis aga ei tähenda, et juba olemasolevatele lastele ema eksistenst poleks ilmatu tähtis.

    VastaKustuta
  11. Selle "võib neid kasvatada ükskõik kes" argumendi vastu räägivad kõik need "miks mu ema mind ei tahtnud" või "mida ma valesti tegin, et ema ennast ära tappis?" katkised teismelised ja täiskasvanud.
    Samas selleks läheb empaatiavõimet vaja.

    VastaKustuta
  12. Hei, ma olen üleni empaatiavõimeline, isegi liiga!

    Aga üldiselt on mu meelest asi hästi lihtne - kas inimene elab enda jaoks ja vastutab enda ja oma otsuste eest ise - või ta elab teiste jaoks ja eest ning ise ei vastuta. Nii lihtne see ongi. Kas valida ise või valib keegi sinu eest, "ei saa kloostrisse minna, sest pere" on täpselt selle viimase näide. Pohhui see pere, kui sa tõesti tahad kloostrisse minna! Pohhui see klooster, kui sa tahad perega jääda! Pohhui see, et vbla saab su lapsest katkine teismeline - sest vbla ei saa ju!
    Keegi ei tea oma otsuste tagajärgi ette, vanemal, kes elu eest takistab lapsi silmi rikkumast, võib olla üleni lühinägelik järelpõlv. Seni, kuni masin 100% tõenäosusega tulevikku välja ei arvuta, on kõik otsused ehku peal. Ja kas teha neid enda eest ja ise või teha neid kellegi teise jaoks, seal on ainult see vahe, et kelle ees vastutad ja kes otsustab - ainult et üritades vastutada kellegi teise eest, tekib kohe küsimus, et miks tema, miks mitte too teine ka? Ja kui too teine ka, kuhu piir tõmmata? Ei, kogu maailm ilmselt otsustab minu üle - aga krm, osa arvab nii, osa teisiti, mida teha? Ise otsustada?
    Alguses tagasi - iga inimene teeb oma otsused ise, vastutab nende eest ise ja kui ta annab otsutusõiguse kellelegi teisele, kas oma lastele, vanematele või koerale, teeb ta ka seda ise.

    M.O.T.T.

    VastaKustuta
  13. Vbla oskab keegi kõigile vbla-dele mingid tõenäosusnumbrid ka külge panna, nii nalja pärast? "Vbla ta ei sure ära, kui ma teda 42 korda pussitan." vs "Vbla Maa tiirleb ümber Päikese."
    See ei muuda midagi selle osas, et kes mille eest vastutab, mulle lihtsalt meeldivad numbrid.

    VastaKustuta
  14. ma ei ole kindel, et siin ei ole praegu tegemist möödarääkimisega.

    Pmst olen ma nõus, et kõigel on hind. Aga ma ei leia, et see mõte mulle kuigi palju teadmist juurde annaks, sest ega see ju muud ei tähenda, kui "igal teol on need tagajärjed, mis tal on" - ühesõnaga, tautoloogia ja seetõttu nii tõene kui ka väheütlev.

    Sest on selge, et kõigel on tagajärjed ja samamoodi on selge, et me ei suuda neid kõiki ette näha, mis toob ootamatuid kannatusi. Aga järeldusi saab sellest teha mitmesuguseid - VVN kirjeldab üht, budistid on sellest kõigest tuletanud maailmast taandumise eetika, mõni võib küll mitte tahta maailmast ära nagu budistid, aga siiski üliettevaatlikuks muutuda ja püüda otsuseid ja tegusid võimalikult palju vältida.

    VastaKustuta
  15. tõenäosuse kommentaar oli muidu selle metafüüsika kõrval kah hea. selline väike reality check, et kogu aeg ei pea absoluutsetest tõsikindlustest rääkima, tõdedes, et neid tõsikindlusi pole tuleviku prognoosimisel olemas, vaid on täitsa adekvaatne ennustada, et kui kedagi 42 korda pussitada, siis ta sureb väga tõenäoliselt kiiremini ära kui ilma pussitamata, ja seda tasub oma tegevuse plaanimisel arvesse võtta (vs. "kust ma tean, äkki ta saaks nagunii viie minuti pärast infarkti/välgutabamuse".)

    no ja muidugi on inimesi, kes on selle pussitamisprognoosiga täiesti rahul ja sellepärast teevadki; seega on neil oma otsuse eest vastutamisega kõik okei, aga see toob ka ilmsiks, et see vastutamine (tähenduses "omaksvõtmine") ei ole ainus aspekt, millest tegusid hinnata.

    VastaKustuta
  16. Ma ei saa üldse aru, millest nad räägivad =)
    Sest ma omast arust ajasin siukest targad-inimesed-ikka-on-nõus juttu paari irvitava enesetapu-kommentaariga ja nüüdseks olen tõsiselt vihane, sest mis mõttes ma käisin täna koolis, mul on päev otsa pea valutanud, nii räme raske oli!
    ja sittagi, medalite, kallistuste, kiituse jne asemel minuga ei olda nõus (eriti, inwe, vaatan sinu otsa, sest sind ma isegi tunnen, eeldasin nime põhjal, et on mingi sõbralik kommentaar - ja sittagi) nii selges asjas.
    Minu jaoks on selge, et saab kas oma tegude eest ise vastutada või lükata vastutus teiste peale ja virisesin, et kõik nii ei mõtle. a selgub, et on kohe mitu neid, kes nii ei mõtle.

    Ma siis veel korra.
    Sama jutt.
    Igaüks vastutab enda eest ise. Ka siis, kui ta on kellegi laps. Või venna- või õelaps. Või lapselaps. Või vanem. Või vanavanem. Või mingitpidi lehma lellepoeg. Või eraloomaia pärija. Või rongijuht. Me. Kõik. Vastutame. Enda. Eest. Ise. Ja igal otsusel ning valikul on oma hind. Igaühe jaoks. Sina saad valida, mis hinda sina isiklikult oled nõus maksma.
    Kõik muud hinnad ja otsused teeb igaüks enda eest ise.

    VastaKustuta
  17. A muidu, notsu, ma hommikul lubasin sulle ja timbulimbule vastata =)
    Ma üldiselt arvan, et võib hoida oma vanu otsuseid mitteümbervaadatavatena või teha iga päev kolm korda oma otsuseid ümber, see on inimese enda asi - lihtsalt neil mõlemal valikul on ka oma hinnad. Noh.

    Aga see, et phmt on ka valik halada, valik, sellele ma ei mõelnud =) Õige. See on küll üsna äranormaliseeritud ühiskonna poolt (ühiskonna, mida mina püüaks mustvalgelt käituma panna, kui kõik teeks, nagu mina ses postis arvan, et peaks=P), aga tegelikult KA valik. KA oma hinnaga. Muidugi =)

    VastaKustuta
  18. minu jaoks lihtsalt vanema vastutus oma lapse ees ei lõpe kohe kindlasti kolme aastaga. ja sinu stsenaariumis sa lihtsalt lükkad vastutuse oma õlgadelt minema, kuigi see. on. sinu. vastutus. sa võtsid selle vastutuse endale, kui lapsed said.

    ma ei kritiseeri seda, et sa oled loll ja tahtsid ennast ära tappa ja isegi ei mõelnud oma lastele, sest ma tõesti suudan seda ette kujutada. aga ma ei saa aru, kuidas sinusugune intelligentne ja empaatiavõimeline inimene saab vaielda sel teemal, et tema lastel vb oleks ilma temata parem ja üldse mis need lapsed siia puutuvad. sest puutuvad ju! ja sa peaksid ikka eriliselt sitt lapsevanem selleks olema, et neil ilma parem oleks, ja seda sa ei ole.

    VastaKustuta
  19. Ei.
    See ei ole minu vastutus. See on nende endi oma. Ka mu lapsed on ise inimesed.

    Täiskasvanuid nad vajavad põhiliselt selleks, et keegi annaks neile raha, ajaks enne kooli üles, teeks hommikusöögi ja õhtul küsiks õppimise kohta. Ja sellega tuleb üsna palju inimesi toime, keda ma tunnen.
    Mu tütar elabki juba ilma minuta. Kahtlen väga, kas halvemini, kui koos minuga.

    VastaKustuta
  20. ma pidasin ümbertegematute otsustega seda silmas, et nad ei pruugi olla isegi tehniliselt muudetavad. nt inimene ei saa sõlmida uut katoliku abielu, kui ta on juba ühe sõlminud ja esimese abielu abikaasa on elus. saab sõlmida nt tsiviilabielu või armukesi pidada (see, mida ma pidasin sohitegemise all silmas); saab elada praktiliselt nagu munk või nunn, aga päris klooster ei oleks nõuski teda vastu võtma (niipalju, kui ma vähemasti katoliku kloostritest tean (nad on vastuvõetavate koha pealt väga piprad)).

    VastaKustuta
  21. Ah, vat sellele ma ei mõelnud, et kui inimene tahaks kloostris elada, vbla ta on katoliku abielus =)
    Mõtlesin, et riiklik abielu, asi see ära tulla siis pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub, et neid asju on veel millele SA EI OLE MÕELNUD, siit ka järeldus miks paljud sinu mustvalge maailmakäsitlusega sajaprotsendiliselt ei nõustu.

      Kustuta
  22. a ma vaatan muidu, et ega keegi ei vaidlegi, et vastutus tähenduses "võtan omaks, et tegudel on need tagajärjed, mis neil on" on olemas. vaidlus tuleb siin selle koha pealt, et kas vastutus on veel suurem, nt kas vastutuse alla käib ka see, et "võtan ülesande püüda selle poole, et tagajärjed oleks teistelegi võimalikult head" (mis iganes selle "hea" definitsioon parajasti on).

    ja see, et tagajärgi ei saa lõpuni ette näha, ei mõjuta seda, kas seda teist küsimust peaks esitama või mitte. või täpsemalt: see mõjutab teist küsimust (kas peaks püüdma ka teiste jaoks võimalikult heade tagajärgede poole) sama palju või vähe kui esimest (kas peaks oma otsuste hinnaga leppima, isegi kui ma ei teadnud otsust tehes, mis see hind on).

    ja konkreetseks minnes on eriarvamus selle koha pealt, kas su lastele on tõenäoliselt parem, et sa oled elus. enamik siin arvab, et jah, sina paistad arvavat, et vahet pole, sest nagunii ei tea tagajärgi lõpuni välja. siin ongi kõige suurem lahkarvamus - isegi kui kõik on nõus, et tegude tagajärgi ei saa 100% ennustada, on enamik ikkagi seda usku, et eri tulemused ei ole ühesuguse tõenäosusega. ma oletan, et sed taheti mõista anda ka pussitamse näitega.

    lühemalt, mulle tundub, et keegi ei vaidle oma tegude eest vastutuse võtmise pointiga, vaid käiakse järjest ütlemas, et 1) vastutame jah tagajärgede eest; 2) aga tagajärgede hindamisel ei ole ainus kriteerium iseenda mugavus. ja see on see koht, kus minu arust räägitakse mööda, sest postituse idee ei olnud minu arust päris "tuleb teha nii, et endal mugav oleks", vaid pigem "kui sai iks põhjustel tehtud nii, et ei ole endal mugav, siis ei tasu viriseda, sest ju need põhjused (nt hooolimine lastest) läksid rohkem korda."


    mul on kah lahkarvamus, aga selle koha pealt, mis ma alguse poole kommisin - et küllap virisetakse lihtsalt sellepärast, et paha on olla, olgu selle põhjuseks täielik force majeur või oma otsus. Kannatus on ikka kannatus ja kesse ikka nii üliinimene on, et täitsa virisemata hakkama saab.

    No ja su päris tuttavatel võivad üldse muud motiivid olla, nt kalduvad mulluste sündmuste põhjal igast su jutust ohumärke välja lugema - st näevad igasugust enesetapujuttu su kirjutistes kui ettevalmistust uueks rongi alla minekuks ja asuvad selle vastu argumente tooma. ja siis on sisu lihtsalt "ärateeäratee".

    VastaKustuta
  23. (tegelikult mõtlesin, aga sinnani, et katoliku abielus vist ei saa - aga ma ei tea, mis abielus ta on! Võib ka muu olla! Asi see siis riiklikust lahkuda! Sellele, et kui ta tahab kloostrisse minna, on katoliku abielu ennemalt loogiline valik, ma ei jõudnud.)

    VastaKustuta
  24. ma ei tea päris täpselt, kuidas kloostrid suhtuksid tsiviilabielu lahutamisse kloostrissemineku nimel. Mida ma tean, on see, et nad on väga pika hambaga iga kord, kui on kahtlus, et kloostrissekippuja motiiv on millegi eest põgenemine, ja olemasolev pere võib vabalt sellise kahtluse tekitada.

    a mu mõte oli laiem: et kui "abielu" käib kellegi mõistesüsteemis nii, et "mida jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu", siis ei olegi see enam inimese otsusega lahutatav, olenemata vormistusest. mis ei välista seda, et kunagine abiellumiseotsus toob kaasa kahetsuse ja virisemise. ja virisemine võib olla vabalt vormis "pidin ma nüüd sellesse ämbrisse astuma", st oma vastutust tunnistades, aga rahulolematust ikkagi väljendades.

    VastaKustuta
  25. notsu, kui keegi ei oleks nii tark kui sina, mul oleks poole raskem elada. Niiiiiiiiii raske on pidada ennast umbes kõige targemaks inimeseks, keda tead (ühe endise kursavenna erandiga). Aga õnneks sa oled ja viitsid mind ja mulle ka inimkeelde tõlkida ja siis ma saan aru =)

    VastaKustuta
  26. Ma ei tea, kas lastel oleks sinuta parem või sinul lasteta parem, aga ma tean, et inimene, kes on saanud lapsed, on nagunii suht sooda ja vastutusvõimetu. Mul ühed lasteaiaealised sitapead jauravad praegu akna all (hämaras ja vihma käes, lollakad, ausalt!) - tahaks küll vastutust nende tapmise või ärasuremise eest kellegi teise kaela lükata ja samas marudalt tahaksin, et keegi neil vähemalt häälepaelad läbi lõikaks. :P

    Retooriline refrään "Seitse miljardit idiooti - seitse miljardit idiooti - seitse miljardit idiooti!"

    Hetketi ma mõistan ja kiidan heaks seda rongieksperimenti. Sest see f...ing lollidemaa käib mul ka vahel täiega üle jõu.

    K.k on hetkel suht sigavihane ning su blogi on nagunii üks must emomise auk, nii et väheke suvalist emomist kommentaarina ei muuda mitte midagi. :D

    VastaKustuta
  27. puhas professionaalne kretinism, ma olengi ju tõlkija. =P

    VastaKustuta
  28. (ma ei tea, kas see tuli arusaadav, aga pean notsut endast targemaks ja samas ka heaks ja ma üldse ei saa aru, mis neil vanadel eestlastel arus oli, et nad headuse ja tarkuse kohta eri sõnad lõid - kõige targemad inimesed, keda ma tean, on ühtlasi kõige paremad KÕIK)

    VastaKustuta
  29. ui heldeke (seedin komplimenti).

    ma tean küll endast palju paremaid inimesi (ja IQsid on neil selle juures erinevaid).

    VastaKustuta
  30. Mu arust tarkus ja intelligents on üleni eri asjad =P

    VastaKustuta
  31. Loodan siiralt, et postituse autor rohkem järelkasvu siia maailma juurde ei too.

    VastaKustuta
  32. Looda-looda.
    Te olete lihtsalt niiiiiiiiiiii lollid =)

    VastaKustuta
  33. Või noh - natuke artikuleeritum olles: minust nõmedamad inimesed saavad iga päev lapsi.
    Miks loota, et ma enam ei paljune: kas inimkond oleks siis parem? Vaevalt.
    lastel tervikuna (no ütle, et neid on maailmas nt 700 miljonit) oleks parem? Vaevalt.
    Kas ma peletun eemale lapsesaamisest? No väga vaevalt.
    Mis selle avalduse tegemisega üldse saaks muutuda peale selle, et mul on natuke halvem olla kui enne? Õnneks mul isegi ei ole halvem, sest "ise oled oluliselt lollim" on mu põhiline mõte ja tunne selle osas.

    VastaKustuta
  34. Anonüümne k.k.p-s ütles ...
    Heldeke,esimene asi,mis pähe tuli, oli "kuldsed küüned perses".(vabandage)
    Aga v.v.n., mulle tundub, et sina lähed aeg-ajalt segi...
    (sõbralik žarž)

    VastaKustuta
  35. Mulle tundub, et vvn on terve oma elu "peast segane" olnud. Ja ONGI selline suhtumine, et kas kõik või mitte midagi - pooltoonid või vahenüansid on välistatud. Heakene küll, las inimene elab siis oma ämbritega edasi...aga arumaeisaa kust otsast see intelligentsust näitab kui laitjaid lollideks sõimatakse või vastupidi.
    Krt. ma olen pettunud ja see on TUNNE mitte ÕIGUS, "kallis" vvn..

    VastaKustuta
  36. Äärmiselt huvitav vastutuse definitsioon. Põhimõtteliselt ütlesid sa, et on oluline võtta vastutus oma tegude ja otsuste eest - aga ainult nii kauaks, kuni tuleb tuju mõnda vastukäivat otsust teha, siis enam eelmise otsuse eest vastutama ei pea. Eelmisel nädalal oli tuju abielluda (võtta vastu otsus siduda end igaveseks ühe inimesega), mõeldud-tehtud, järgmisel nädalal on tuju hoopis kloostrisse minna (siduda end igaveseks ainult jumalaga), eks siis tuleb see otsus ära teha. Õnneks muidugi on panused küllaltki madalad, sest eks me kõik teame, et kui nädalakese pärast tuul kuskilt mujalt puhub, võib ju mõne uue otsuse teha. Lapsesaamine on sellega võrreldes TÕELINE pühendumine, st sinu puhul ilmselt vastutuse ajalise väärtuse viimane piir - otsus, mille eest vastutatakse suisa kolm aastat ja üheksa kuud.

    VastaKustuta
  37. +1

    Kõige pullim on see, et sa räägid ühes ja samas postituses iseendale vastu - ühelt poolt ei ole maailmas midagi tähtsamat, kui see, mida teised sinust arvavad, ja teiselt poolt pole olemas lollimaid lapsi kui need, kes eeldavad, et nende oma ema neist hästi arvab ja nende nimel pingutab.

    VastaKustuta
  38. Oh jah, ma pean tunnistama, et ma olen selle blogi lugemiseks juba ammu liiga loll. Nimelt on väga raske aru saada, kas autor on eneseirooniline või siiras. Ilmselt ma loobun pingutamast, aga noh, it's not about me. Kõike kaunist jne.

    VastaKustuta
  39. Mina näen kogu seda asja nüüd nii, et jah üldjoontes vastutab inimene ise enda eest, enda otsuste eest ja nende otsuste tagajärgede eest.
    Aga on otsuseid, millega inimene võtab endale vastutuse ka teiste heaolu eest. Näiteks laste saamine, või abiellumine või mistahes muu kohustuse võtmine, mis tekitab teistes õigustatud ootusi selle osas, et see inimene täidab endale võetud kohustusi ja tema peale saab loota.
    Muidugi võib inimene võtta vastu ka otsuse neid kohustusi mitte täita ning selle otsuse tagajärjeks on lihtsalt teistele inimestele kannatuste valmistamine. Kas nüüd inimese enda heaolu on olulisem kui teistele kannatuste mitte valmistamine... Minu jaoks tuleb siin mängu see, et mina hoolin kahjuks või õnneks end ümbritsevatest inimestest niivõrd palju, et toimib loogika - kui ma teeksin otsuse, mis mulle endale oleks kasulik, aga teistele kahjulik, siis mõjutaks teistele inimestele tehtav kahju mind tegelikult niivõrd, et kaotaks ära saadud kasu väärtuse. Seega pole mõtet teistele kahjulikke otsuseid teha, kui see saadav kasu pole just niivõrd kasulik, et see võimalikku kahju üles kaaluks. Näiteks ma võin otsustada valida südamelähedane elukutse, mida mu perekond heaks ei kiida, sest sellest otsusest saan mina VÄGA palju kasu, aga nemad tegelikult väga kahju ei saa. Aga ma ei valiks näiteks seda, et ma murran lubadust kedagi aidata lihtsalt selle pärast, et laiskus tuli peale. Ma saaksin küll puhkamisest kasu, aga põhjustaksin teisele inimesele kahju rohkem, kui see kasu väärt on.
    (Lihtsad näited küll, aga hetkel ei tulnud paremaid)

    Aga see on põnev paradoks jah, et ühest küljest räägid Sa väga palju sellest, kui oluline on Sinu jaoks kellelegi tähtis olla... ja samas jääb tihti mulje (mis ei pruugi muidugi tegelikkusele vastata!), et Sulle ei ole teised inimesed eriti tähtsad. Aga minu arvates ei saa maailmalt nõuda seda, mida ise ei anna.

    VastaKustuta
  40. /Haigutab

    See on nii... maiteagi. Just, kõik inimesed on mulle lihtsalt liida lollid, ma olen nii tark, et mine lõhki.
    Te ikka lugesite, kui raske mul oli ühte päeva koolis käia?
    Mul on lihtsalt praegu see haigusperiood, kui ma tundun endale õudselt tark. Naljakas, et pean seda ütlema, mõtlesin, et kellele tundub tark, saab ära petetud, ja kellele tundub loll, kehitab õlgu ning mõtleb: "Mis ma ikka haigest inimesest tahan."
    Aga AbFabis lahkumisest on kahju ja ta läks täpselt selle pärast, et ma ei viitsi välja öelda, kas eneseiroonia või mõtlen tõsiselt või mõtlen praegu tõsiselt, aga järgmise nädala kohta tean, et võin ümber mõelda. (või homme ümber mõelda nt. Või noh, kolme tunni pärast.)
    Nojah. Head!

    Mulle on asi hästi selge - inimene vastutab iseenda ees. Kui ta suudab niimoodi elada, et teeb iga kolme tunni tagant uue otsuse, elagu. Aga ka sellisel elul on hind. Ka talle endale on hind. See ei ole mingi tasuta värk. Kui see on hind, mida ta tahab maksta - lasku käia.
    Otsuseid teha on raske. Teha neid iga kolme tunni takka... Huhh! Ma ei suuda ühtegi otsust nii kiiresti teha, võibolla poenimekiri v.a.

    Oi, ma räägin samas postituses iseendale vastu! Issand kui õudne, seda ma küll ei tahtnud!
    Aga kui nüüd tõsisem olla, siis see ei ole vastuolu. Ma sõltun inimestest, see on minu valik sellega elada ja kohati maksan selle eest väga rämedat hinda.

    VastaKustuta
  41. Suhtel lastega on võrratult enam sügavust, tähtsust ja tähendust kui suhtel suvaliste anonüümsete netikommentaatoritega. Vastutus ja kohustus jah, on ka tähtsad sõnad, aga see on nagu see "ma pean", mis ei ole eriti erutav. Armastus on see PÄRIS asi, mis on nagu "mul on eriline ja nauditav võimalus sinuga/teiega/nendega oma elu jagada". Oma otsuste eest vastutamisega olen ma muidugi nõus, loomulikult. Ja paljude teiste täiskasvanuks olemise asjadega ka. Aga see, mis tekitab tahtmise üldse millelegi vastu vaielda, ongi tunne, et sinu sõnastatud suhtumises lastesse on hirmutavalt palju funktsionaalsust (raha kätte, toit ette - sellega saab kesiganes hakkama), aga armastust jääb nagu väheks. See on umbes nagu "kama, milline mees mind parajasti põrutab" õudne sõnastus, mida on raske niisama rahule jätta. Noh, nii ju VÕIB ka seda seksimise asja võtta, või laste asja, näiteks, aga see on nagu oleks kausitäis maasikaid ja vahukoort lihtsalt pori sisse maha visatud ja endale selle asemel saepuru taldrikusse tõstetud - nii neile kui endale. Et miks ometi? Aga tõenäoliselt on see lihtsalt sõnastuses kinni ja ainult internetist paistev reaalsus ja noh, haiguse värk ilmselt ka, nagu sa just ütlesid. Keeruline on kommenteerida, aga reaktsioon tekib paratamatult.

    VastaKustuta
  42. No ma ei tea, mida see armastus tähendab, kui ta ei tähenda suurt-suurt meeldimist. Mu jaoks need asjad ei ole eri asjad, eri skaaladel. Ja mulle meeldivad mu lapsed küll, loodetavasti meeldin mina ka neile, aga ma ei oska küll seda kuidagi teisti väljendada, mida me koos teeme, kui selliste argiste asjadega. Et jaa, me räägime ka, käime koos loomaaias ja muuseumis - aga seda, et mingi inimene meeldib, seda ei saa kuidagi ju elutähtsaks pidada?
    Või no, saab. Ka sellel on hind =)

    VastaKustuta
  43. Korra veel, ehk miks armastus on elutähtis

    http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3384441/


    aga see eeldab jälle teiste peale mõtlemist väga suurel määral, vist.

    VastaKustuta
  44. Ignodes siinset lapsed-on-või-ei-ole kohustus arutelu:

    "Kalduvus end maailma külge siduda läbi inimeste" on normaalne ja minu arust ainuvõimalik. Me tahame kuuluda, tahame saavutada ja kuuluvuse-saavutuse mõõt on ainult teiste inimeste hinnang. On erandeid, psühhopaadid näiteks, aga tegelt mõõdavad ka nemad oma elu läbi teiste inimeste - kui teistele ei meeldi, siis on nad enda jaoks edukad.

    Mis oleks üldse alternatiiv?
    Siduda end maailma külge läbi... asjade? raha? kogemuste?
    Olla erak?

    Maailma keerukaks või iseenda keerukaks mõtlemisest oled sa varem kirjutanud. Mõni inimtüüp kaldub eneseanalüüsile või üldse analüüsile rohkem, mõni vähem, blogijad keskmisena ilmselt rohkem ja sina - tead isegi. Ilmselt on ka nii, et vähem-analüüsijad ei saa rohkem-analüüsijatest iial aru. MISASJA SA PÕED NII PALJU? on täiesti tavaline inimlik reaktsioon. Perekoolis oli kunagi teema "miks ma mõtlen nii palju?", toredalt ja rekursiivselt meta. Su blogi on natuke samasugune, aga kirjandusande tõttu huvitavam ja grafomaania-soone tõttu pikem.

    VastaKustuta
  45. Hm, ma Liis(i?)(u?)le üldse ei vastanud. Et noh, üldiselt ma ju ei ela selle järgi, et igale meeldivale kommentaarile tuleks vastata, aga selle puhul mõtlesin, et võiks.

    Aga õhtul. Koolis käia on raske =)

    VastaKustuta
  46. Vot, näed, Kauriga ma olen nt nii rahul, et ei taha vastata ka mitte - miski ei kripelda, las jääb =P

    VastaKustuta
  47. Nii, natuke talutavam maailm - saab taas kirjutada, ilma et see lusikad ära võtaks.

    AbFab - artikkel algab sellega, et "The death of a loved one is recognized as one of life's greatest stresses". Ja juba ma ei tea, millest jutt, sest ma ei tea, kes on "the loved one". Edasi tuleb midagi surviving spouse'iste kohta, surviving parentite kohta jne, aga misasi tegelikult on "loved one", keegi ei defineeri.

    See peaks nagu iseenesest selge olema. Ei ole. Ja see ei ole mingi uus asi mul, et ei tea, mis armastus on - ma tõesti ei teagi. Pole kunagi teadnud.

    Liis: üldiselt ma olen sinuga väga nõus. Aga pigem ongi mu probleem selles, et mina andsin maailmale küll, aga millegipärast ei saa(nud) sama palju vastu. Ja lõpuks ma enam ei jõudnud.
    Seda, et maailm tahab alati rohkem, tal pole kunagi nii väikese asja nagu inimene pingutustest küll, õppisin üha uuesti ja uuesti ja viimati üsna valusalt.

    Pigem ma ütleksin, et nüüd, kus ma enam nii palju ei anna, saan rohkem. Kedagi ei huvita, kui pooleks ma end X asja nimel tegin, heal juhul öeldi "aitäh". Aga seda rongi alla minekut inimesed ikka märkasid. Mind hoitakse nüüd hellemalt.

    VastaKustuta
  48. A muidu - lapsed, kes arvavad, et vanemad elavad nende jaoks, ON ju lollid. Ma saan aru, et selliseid inimesi on palju, aga see ei vabanda.
    Iga inimene elab enda jaoks.

    VastaKustuta
  49. A kas kadunud lusikate teemal on lubatud halada?

    VastaKustuta
  50. Notsu ju meenutas, et ka halamine on valik ning halada võib igal teemal =)

    VastaKustuta
  51. Seleta palun, kuidas see võimalik on, et sa ei tea kas sa oma last armastad? Kui tead, et armastad, siis tead ka mis on armastus.

    VastaKustuta
  52. Itaallastel on sõnale "armastama" tavaline sünonüüm - nii tavaline, et seda kasutatakse vaata et rohkemgi kui "armastama" - "head tahtma", armastusavaldus "ma tahan sulle head". See ei ole päris sama, mis meeldimine.

    a lisaks käib argiarmastuse komplekti kindlasti ka kiindumus: vajadus koos olla. see on mh see side, mida saamata lapsed tervelt üles ei kasva. vastav hormoon oli vist oksütotsiin. kreeklastel oli jälle seda tähistav sõna "storge" üht liiki armastusse sõna, just selle armastuse kohta, mis pereliikmete vahel käib.

    VastaKustuta
  53. üht liiki *armastuse* sõna muidugi.

    minu jaoks ongi armastus peamiselt kombinatsioon sellest heatahtmise mõttes hoolimisest ja kiindumusest.

    VastaKustuta
  54. No aga.... (mitte notsule, aga see teine) ... kuidas ma saan teada, et armastan kedagi, nt oma last, teadmata, mis on armastus? Mul on nendega hea, ma tahan neile head, aga on see armastus? Mida see sõna üldse tähendab?!?!?!

    VastaKustuta
  55. Kuidas ma tean, et kirjutan kommentaari? Mul ei ole ei kommentaarile ega kirjutamisele formaalset definitsiooni.
    Kuidas ma tean, et olen elus?
    Kuidas ma tean, et ma tean? Kas ma siis tean, mis on teadmine?

    Kas kirjanik olemiseks on vaja sellist lõputut ja lõpuks ennasthävitavat analüüsi ringkäiku? Vist mitte, küll saab teisiti ka. Aga kui selline vajadus juba on, siis lahti sellest vist ei saa. Vist?

    VastaKustuta
  56. Nii, ma vist kräkkisin selle koodi lahti. Asi on lihtne - vvn tahab lihtsalt alati seda, mida ta ei saa. Lapsed on olemas, paratamatult, seega pole primaarsed. Samas mingi põnev mees, kättesaamatu isik, ja johaidii, huvi tõuseb, pulss läheb kiiremaks :P. Aga paraku ka see läheb mööda, eksole. Elu pole muinasjutt. Jutt puändiga, kasvõi traagilise lõpplahendusega, see raisk lihtsalt venib ja venib. Ühesõnaga vvn on too inimtüüp keda nimetatakse "seikleja". Ei ole midagi teha, hukkamõist ei muuda siin midagi.

    VastaKustuta
  57. PS oma viimatisele kommentaarile: sellise armastuse juurde kuulub ka haavatavus. See ei ole seal mingi kolmas asi lisaks hoolimisele ja kiindumusele, vaid tuleb hoolimisest ja kiindumusest endast: kui kellestki hoolida, siis ei tee haiget ainult enda valu, vaid tema oma ka. Kui kellessegi kiindunud olla, siis pakub koosolemine suurt rõõmu, aga mündi teine pool on valu, kui sellest kellestki ilma jääda.

    Ehk nagu mitu kirjanikku on maininud: meie armastatud inimesed on pantvangid saatuse käes.

    Mis lastesse puutub, siis mingis vanuses lapsed üritavad suurt mängida ega näita oma kiindumust vanemate vastu naljalt välja. Mis ei tähenda, et seda ei oleks - see tähendab lihtsalt, et nad võtavad vanemate lähedust ja hoolimist enesestmõistetavana. Ja see ei ole lolluse märk, tavaliselt nii ju ongi. Samamoodi ei ole lolluse märk see, kui neil oma vanemate vastu kiindumus on - seesama kiindumus, mis teeb nad haavatavaks, kui vanematega peaks midagi juhtuma.

    VastaKustuta
  58. ja tähtisolemisest - see on üsna normaalne tahtmine, ma ei usu, et see oleks välditav, v.a psühhopaadi puhul.

    mis omakorda tähendab, et kui su lastel on samamoodi tarve olla tähtis, siis ei ole see märk nende halbadest geenidest, vaid vastupidi, sellest, et on nagu inimesed ikka.

    ja sinna alla käib ka laste vajadus olla oma vanematele tähtis. jällegi - see, kui nad seda ekstra ei nõua või seda vajadust välja ei näita, tuleb sellest, et nad eeldavad, et juba ongi. lugesin kunagi kuskilt, et eriti püüdlikult näitavad oma armastust ja kiindumust välja väärkoheldud lapsed, st need, kes oma vanematele tähtis olemist või nende armastust enam enesestmõistetavalt ei võta.

    VastaKustuta
  59. Nii elusolemise kui kommentaari kirjutamise kohta on definitsioon olemas. Armastus aga on täpselt see, milleks inimene ise teda peab. Ok, armastan oma lapsi - ja oma vanemaid ja veel tervet hulka inimesi.
    Mida see ütlemine nüüd muutis?
    See võib isegi tõsi olla, aga see, et ma ei TEA, mis armastus on paljude teiste inimeste meelest, ju jäi samaks. Mulle sobib notsu kirjeldus (krt, liiga palju kiidan, mulle meeldib umbes kõik, mida ta räägib, aga no SOBIB), mulle sobib see mitmeksjagamine, armastust vanade kreeklaste moodi ma juba ääri-veeri tunnistan, aga phmt kuni ei ole selget definitsiooni, see on-see pole arusaadavust, seni ongi minu jaoks tegu hämaga. Sõnaga "armasttus" võib tähistada ükskõik mida!

    Tähtisolemise vajadusega on ka nii ja teisiti - see on minu nõrk koht, ma tahaks nii hirmsasti olla tähtis neile, kes mulle meeldivad (keda on palju enam kui neid, kes mulle ei meeldi), aga samas ega ma ei usu, et olen. Et usuksin, peab mulle seda kogu aeg kinnitama, suu vahus. Ja ma olen sunnitud leppima sellega, et ei kinnitada, sest ei kinnitata. Kui siis tulevad mingid inimesed ja kõlavad süüdistavalt "miks sa ei võtnud arvesse, kui tähtis sa neile oled, nõõ-mee!" siis ma ei oskagi midagi muud teha kui öelda, et oma meelest ma ei ole ega olnud tähtis. Sest ma ei usu, et ma tähtis oleks.
    Kellelegi.
    Kes seda pidevalt ei kinnita, mind ei kiida, seda mitut moodi välja ei näita.
    Noh, ja kuna ma ise olen sellega nii hädas, sest paraku inimesed ei kinnita pidevalt, et ma olen neile tähtis, ei kiida ja ei suudle mu kaela, ma pean õppima (seda ma olen üritanud palju aastaid, aga ikka veel pole selgeks õppinud) elama nii, et ma ei ole tähtis kellelegi peale enda. Ja õppigu siis teised vähemalt sedasama, tänan väga. Ei ole nii, et mina ei ole tähtis, aga kõik teised on! Sittagi! Kui mina ei ole, on see vähemalt üldine. Õppigu selgeks!

    Minu arust seiklejalikkus ja selle tahtmine, mida ei saa, on täiesti mööda kommentaar seejuures.

    VastaKustuta
  60. Selle lingi jagamise üks pointe oligi see, et sa aru saaks, et TEISTE INIMESTE JAOKS (kes on kõik inimesed, kes pole sina ise) võib oma lähedaste armastamine oluliselt selgem olla. Ma saan aru, et sinu jaoks pole, ja seega sul nagu pole probleemi ka, et vb nelja-aastane laps on oluliselt kurvem kui sa arvad, kui sa ennast ää tapad. Lihtsalt mõtlesin nagu illustreerida seda, et inimeste jaoks üldiselt armastus pole mingi niisama nagu tunne, et arutleme siin, kas meeldib veidi või veidi rohkem ja kas on tore koos kinos käia.

    VastaKustuta
  61. 06.07.15 , pealkiri "Mees ja laps".Seal on sul kirjutatud:
    Mina olen see naine, kes tahab lapsi. Isegi praegu, kuigi on täiesti selge, et niisugusena ma üksi lastekasvataja pole, aga ideeliselt tittede pihta ikka veel tunnen, nad on nii üleni nunnud.
    Meeste vastu ei ole mingit iha (mis on samas nii veider olukord - ma isegi lasteaias keni poisse tahtsin, kuigi sõna "seks" oli mulle teadmata, ja mida see tähistas, samuti), aga titt ja tema saamiseks enda ette valmistamine paari aasta jooksul on üleni teemad. Miks mul on nii vähe lapsi?! Kas suurte perede dünaamikad pole siis ikka veel toredad?! Nii palju, et mingi mehega magada, ma ju pandav olen küll?
    '''
    Kommentaarides annab k.k. p-s sulle normaalselt vastu nina.Aga 10.08.15 loen su blogipostitusest,et "...kujutan end ette ainult emana ja õudus tuleb peale"
    Oh sind küll, tähelepanuvajadus on su ainuke selge vajadus.Samas on sul 08.01.15 postitus "Maha äng",kus jälle kolmanda lapse saamise jutt kirjas. Seal on parim kommentaar anonüümselt allkirjaga "ep"(10.02.15 kell 0:40)
    Loen, et sul on bipolaarne häire, depressioon ja mingi maniakaalsuseilming.Sa oled huvitav inimene...
    Läbijalutaja

    VastaKustuta
  62. Bipolaarne häire sisaldabki endas maaniat.

    VastaKustuta
  63. Ma mõtlen, et vvn on lihtsalt kohutavas segaduses peale rongi. raske, kui mitte võimatu, on alustada puhtalt lehelt kui selline "märk"küljes. Enamus rongijärgseid postitusi peidavad oma ridade vahel lihtlabaseid õigustusi oma teole kuid eks sügavas hingepõhjas on siiski olemas arusaam, et tegu oli üsna rumal (see pole ka kindel kas mängus olid mednäidustused) ja võimalik, et on ka kahetsus.

    VastaKustuta
  64. VVN, ma mõtlesingi just, et sellest jutust paistab selgelt välja, et sa ei usu, et sa tähtis oleks, isegi oma lastele. ja sellest tuleb kõik see, et sa arvad, et neil pole erilist probleemi, kui sa haihtuks, või et nad ise on süüdi, kui on probleem, sest sinu tähtsakspidamine oleks justkui midagi haiglast. Isegi kui sa oled ennast neile ise tähtsaks teinud (nagu seda on teinud iga lapsevanem, kes lapse eest titest saadik hoolitsenud on - kiindumussuhte loomine ja värk. kui lapsel just tundeeluga midagi viga ei ole. st tegelikult oleks haiglane see, kui neil sinu haihtumisest probleemi ei oleks, sest see näitaks, et nad ei suuda kiinduda).

    Hoolimise ja kiindumuse-storge alla käib muidugi see, et see, kellest hoolitakse, on tähtis, kui see veel selge ei olnud.

    ja see, kui sa oled kirjutanud, kui erakordselt tähtis on sulle teiste jaoks tähtis olla, kuidas sa peaaegu selle kaudu oledki, kuidas sa teiste silmapõhjadele projitseerud, paneb mõtlema, et kui tõesti kõik käib selle projitseerumise kaudu, siis ei ole sa iseendale küllalt tähtis, et iseendale olemise põhjust anda.

    ja siit ka see tähelepanuvajadus ja teiste-jaoks-tähtis-olemise nälg - see on justkui nõu, kuhu teised peavad tähelepanu sisse valama, aga kui sa iseenda jaoks tähtis ei ole, siis on sellel nõul auk sees ja nad ei saa sinna iial nii palju sisse valada, et täis saaks.

    see on kole lugu küll, aga ma arvan, et öelda "ma siis elan nii, et ei ma ei olegi tähtis ja seega ei ole minu tegudel ka teiste jaoks tagajärgi ja ma ei pea oma tegude tagajärgedele südametunnistust rakendama", ei ole lahendus. esiteks on see "ei olegi tähtis" suure tõenäosusega objektiivselt vale, teiseks on see selline "viinamarjad on hapud" lahendus, st sa eitad sel juhul omaenda vajadusi. Vaja oleks ikkagi see auk ära lappida, kust tähtsus ja tähelepanu välja voolavad. Kõvasti teraapiaid või enesetehnikaid või mida iganes selleks vaja on.

    pmst nagu õpikunäide sellest, et teisi ei saa paremini kohelda kui iseennast - kui eitad oma vajadusi, siis selle tulemusel eitad teiste omi ka (või lajatad ka neile, et "vajadused on lollidele ja nõrkadele").

    vastupidi ka. esimese asjana, enne kommentaaride lugemist, jäi mulle su postitusest silma teiste inimeste nõrkuste karm kohtlemine (mul oli vahepeal isu norida, et miks paar aastat pärast abiellumist abielu kohta ümber otsustada on OK, aga 10 minutit pärast suitsetamise mahajätmise soovimist suitsetamise koha pealt ümber otsustada ei ole OK, aga see selleks.) et nõuda, et kõik oleks nii täiuslikud, et oma vigu ei kahetseks või nende üle ei halaks või kunagi valitud teelt ei libastuks, on paras perfektsionism ja see, millega sa ennast enne rongi ära kurnasid, oli samuti perfektsionism. st kui teisi nii karmi mõõdupuuga mõõta, siis tabab perfektsionism ka ennast; kui keelata nõrkusi teistele, siis ei saa neid lubada ka endale.

    samas, alles sa leidsid, et perfektsionism ei ole hea lahendus (kirjutades, et rügamine viis ummikusse). ma arvan, et see on hea mõte. võib lubada nõrkusi endale ja teistele.

    enda armastamine on võti ja see ei ole "teen mis tahan, lalalaa, sest kedagi nagunii ei huvita," vaid "hoolin endast, sest ma lähen teistele korda".

    see tahab kah tööd, tean omast kogemusest, aga see tasub ära.

    VastaKustuta
  65. Notsu, jäta see lausete teise keelde ümberpanek kus too ja teine ning hakka psühholoogiks?

    VastaKustuta
  66. Peale notsu ja Kauri ma teisi ei pea piisavalt inimesteks, et neile normaalselt vastata. Nagu kui te niivõrd millestki aru ei saa, elage edasi oma pettekujutelmades, ilmselt see on teie valik ja mitte minu asi.

    Aga seda õpikunäite-asja ma mõtlesin ise ka. Et kui ennast ei armasta, ega ei õnnestu teistega ka. Et kui ennast tähtsaks ei pea, ei pea ka teisi. Otse kirjas lausa.
    Aga see on see koht, kus ma ei oska midagi teha. S.t. ma ei ole enda kallal töö tegemise vastu, tegelikult vastupidi, ma olen nii palju kujundanud, et kui teaks, kuidas kujundada nii ka, et sellest mulle kasu oleks, ma ju teeks.
    Aga ma ei tea.

    Arvasin, et psühholoog äkki teab - sittagi.
    Arvasin, et psühhiaater äkki teab - no ta kirjutas mulle antidepressandid, mis muudavad mu võime taluda seda, et ma ei ole tähtis, palju talutavamaks, aga mingit muud tulemit ma ikkagi ei näe.
    tegelikult ma isegi pole inimeste nõrkuste (k.a. mina kui inimene) suhtes sallimatu. Mul on lihtsalt tunne, et need pole olulised. Miski pole oluline. 2000 aasta pärast nagunii vahet pole. Ja siis võiks ju elada nii, et vähemalt endal on hea.

    Mida mul on raske kindlaks teha, on, kuidas on endal hea. Ma tean, kuidas teha nii, et ei ole aktiivselt halb (nimelt süüa antidepressante). Aga hea ... lõuna ajal ma jõin kohvi. See maitses mulle. Eile tegi Poeglaps mulle pai. See oli ka mõnus. Aga ses osas, et ma istun siin tervihoiukõrgkooli arvutiklassis, kuigi hommikul magamine tundus oluliselt parem, on väga küsitava väärtusega asi. Kodus oleks parem.

    Voodis oleks parem.

    no ma ei tea.

    VastaKustuta
  67. "Hoolin endast, sest ma olen tähtis ja mh lähen teistele korda" on muidugi parem sõnastus. tähtsus ei tule ainult teistele kordaminekust.

    see nõu tühjaksjooksmise värk oli mõeldud nii, et kui sa ise oma tähtsust ei usu, ei saa keegi teine sinu tähtsakspidamist nii kõvasti välja näidata, et sellest aitaks - läheb viieks minutiks peldikusse ja juba on tähtsus otsas.

    Meenus Leopardi mõtteterake (ma ise ei kasutaks sõnu "edevus" ja "imetlemine", aga üldise mõttega olen nõus:

    "... edevad inimesed, kel on enesest hea ettekujutus, pole mitte egoistid ega kalgi loomuga, nagu võiks arvata, vaid malbed, heatahtlikud, toredad kaaslased ning head ja teenistusvalmid sõbrad. Uskudes, et kõik neid imetlevad, armastavad nad oma imetlejaid ja aitavad neid, kui suudavad, ka seetõttu, et usuvad selle olevat kohase üleolekule, millega saatus on neid nende endi arvates soosinud. /.../ Viimaks võtab kindlustunne, mis valdab neid oma tähtsuse ning selle suhtes, et inimkond seda tähtsust tunnistab, nende käitumiselt viimsegi tõreduse; sest mitte keegi, kes on rahul iseenda ja inimestega, pole tõreda käitumisega, ja see annab neile niisuguse rahu, et teinekord näevad nad lausa tagasihoidlike inimeste moodi välja".

    ma usun, et see kehtib ka vice versa, oma tähtsust uskumata on raske seda nõudmata jätta.

    VastaKustuta
  68. Awww, notsu, mulle ka õudselt imponeerib kuidas sa nii leebelt ja diskreetselt oskad olulise esile tuua.

    VastaKustuta
  69. ok, mu viimane kommentaar ainult kordas eelviimast, vabandust mölapidamatuse pärast.

    a mis terapeutidesse või sobiva enesetehnika valikusse puutub, siis mõnikord on natuke katsetamist ja otsimist vaja - proovida mõne teise terapeudiga. mõnikord võib hoopis sobiv raamat järsku pildi klaariks lüüa, kuigi sellisest ühest paugust muidugi ei piisa. a alguse võib ikka lahti lüüa.

    oled sa oma psühholoogile just seda muret üldse kurtnud? ega nad ise ei tule kõige peale.

    kas sa oma emaga julgeks sellistest asjadest rääkida?

    VastaKustuta
  70. näited asjadest, mis mind sarnase protsessi juures aitasid: kirjavahetus Ambrosiusega; ja mõnd aega hiljem veidral kombel Alison Bechdeli raamat "Are you my Mother?", kuigi Bechdeli probleemid, millest ta kirjutas, on hoopis teistsugused kui mul endal.

    aitas ka avameelsus, kas blogis või päris elus inimestega suheldes; asjadest rääkimine (minu puhul loogiline, sest mu probleemi suur osa oligi tähtsate asjade saladuses hoidmine; kui küsimus pole saladusekoormas, siis vbla pole see nii tähtis).

    kõige selle ajal oli väga hirmsaid momente, kus mul oli tunne, et kõik on halvem kui enne, aga kokkuvõttes on nüüd ikkagi parem. need hirmsad momendid tulid muidugi sellest,et ma olin julgenud end haavatavaks teha: kui lõpuks julgeda tahta midagi, mille tahtmist pole endale varem lubanud, siis varjukülg on see, et valus on, kui ei saa. aga pikas perspektiivis on ikkagi parem olla haavatav, kes julgeb endale tähtsaid asju tahta: kui ei julge tahta, siis pole ka erilist lootust saada.

    nii et ma soovitan ühest küljest panna paika turvavõrgustik, inimesed, kes oleks valmis kinni püüdma ja hoidma, kui väga valus on; aga teisest küljest võtta see risk ja lubada endale tahta tähtis olla; lubada endale seda tähtisolemist iseenda käest nõuda. see on valusam ja ohtlikum kui "häh, elan siis tähtsusetuna" - midagi soovida on alati riskantsem kui soovimata jätta, sest nii tekib oht, et soovi ei täideta ja siis on valus. See on see, miks teiste abi ja turvavõrku on vaja.

    kolmas asi, mida ma soovitan, on oma enesehinnangule reservatsiooni pealepanemine: kui enesetunne ütleb, et "ma ei saa tähtis olla", siis arvestada, et see enesetunne on lihtsalt selline loll loomake, kellele meeldib kogu aeg sellist juttu ajada, olenemata sellest, kas see on tõsi. Ja kuna talle meeldib nagunii sellist juttu ajada, ei maksa seda puhta kullana võtta.

    mind ennast on aidanud veel üks asi: kui ma hoian ennast oma tunnete ratsionaliseerimisest tagasi. tähendab, kui mul on sitt tunne, siis ma ei pea sellele kohe põhjuseid tuletama hakkama. nt kui ma olen asja eest, teist taga ärevil, siis ma ei pea hankima head põhjust, miks mu ärevus on õigustatud, vaid luban endale olla täiesti õigustamatult ärevil. miks mitte põhjuseid otsida? sest kui ma olen osav põhjenduseotsija ja leian ilgelt hea põhjuse, miks ma parajasti ärevil olen, siis ma jään selle põhjenduse lõksu: isegi kui füsioloogiliselt läheks ärevus juba üle, siis mul on ju Põhjus, miks ma _pean_ ärevil olema. ma olen korduvalt sellesse ämbrisse astunud.

    sinu puhul on see tunne vist pigem masendus kui ärevus, aga ikkagi.

    VastaKustuta
  71. PS - tglt tahaksin nüüd kustutada viimasest kommist sõna "soovitan" - teistele inimestele ei maksa asju soovitada, kõigile ei sobi sama. võta seda parem nii, et käisin välja võtete assortii, mis mind aitasid - ja äkki aitab see endal ideid leida, vbla hoopis selliseid võtteid, mida mina pole proovinud.

    VastaKustuta
  72. Teemast väljas - aga samas, ei, ositi siiski teemas ju!

    Kunagi, kui ma plogi tegin, panin selle, et võib anonüümselt kommenteerida, vabalt võib kõike öelda ja ma midagi, mis pole otse spämm, ära ei kustuta, sest kui keegi midagi ütleb, siis esiteks see on tema jälg internetis, halvad jäljed halbade kommentaatorite järel, head headel, täiesti õiglane - ja teiseks näitab iga kommentaar, et mu mõtted on kellelegi nii palju korda läinud, et lausa kommenteerida.
    Ja täna suht esimest korda pärast seda (mis teeb ikka jube palju aastaid) mõtlesin, et vbla peaks selle ümber muutma.
    Et lõpuks pole mu võrgupäevik peldikusein, kuhu igaüks võib jälgi jätta, ja kui see inimeste lollus teeb mu õnnetumaks, miks ma peaks seda sallima. Või siis võiks vähemalt mingi nime kirja panna, kui jälg ju nagunii jääb.
    Ma ei ole veel midagi otsustanud,aga nii huvitav ja uudne mõte, et võiks kohe jagada.

    Teine mõte ei ole minu oma.
    Tuli läbi skaibi.


    Kõigepealt on minu tsitaat: <<< hulga inimeste meelest see oli kuidagi hirmus halb neile, et ma niimoodi tegema olin valmis. Ja minu vaade on, et keegi ei tea ette, mis on halb, mis hea Tuesday 22:38>>>
    Ja siis see mõte:
    "vbla tuleb pool sellest segadusest su blogikommentaaridest mitte ainult armastuse defineerimise võimatusest, vaid ka "tegin halba" hägususest. mõni su lugeja ütleb: "sa oled halb ema, sa tegid oma lastele halba". mõni ütleb: "me armastame sind, aga halb oli lastel ikkagi." ja mõned midagi veel kolmandat. ema, kes oma lastele halba tahab, on midagi ebamaist, mõistetamatut, midagi, mille vastu tuleb võidelda. aga teema pole üldsegi selles, ega ju?
    lapse aknast välja viskamine oleks halva tahtmine ja halva tegemine. hea tahtmine ja halva tegemine oleks nt kuumteema kloordioksiid.
    aga sa olid lihtsalt katki ja tahtsid ära. see polnud lastele halva tegemiseks ega ka nende heaolu nimel. sa olid katki ja seda on ehk keerulisem mõista kui "halb ema, paneme ta põlema"-seisukohta võtta.
    vbla (sa võid nüüd vabalt öelda, et ma olen loll (nod)) on "aga vbla ma tegin lastele hoopis head" ka mingisugune eitamine. ja seda pole üldse vaja. "ma ei tahtnud halba" oleks õigem sõltumata halva tegemise ja armastuse definitsioonidest. "mu ema oli nädalaid haiglas ja peaaegu oleks ära surnud" ei kõla nagu meeldiv olukord. seda saab teistpidi ka pöörata mõtteharjutusena - kui rongi ette astujaks oleks olnud su tütar, nt. ta on vist mingis suhteliselt teismeeas, eksole? esimese õnnetu armastuse tõenäosus ja tundlikud ajad ja vbla on teil mingid ühised geenid ka ja... selles oleks vist raske midagi head leida emana?
    halvad asjad juhtusid (ja süüdistamistest ei ole mingit kasu). tehke nüüd häid. sõna "armastus" tähenduse tähtsus on x-järguline."

    Päris tark inimene =)

    VastaKustuta
  73. Kas sa tahad teada, kuidas teised inimesed sind reaalselt näevad (nii positiivseid kui negatiivseid arvamusi) või ainult kiitust?
    Kord sa räägid, et inimesed ei taha sinuga rongiintsidendist rääkida ja see käib sulle närvidele, samas, nüüd kui sa tõesti saad nende tõde (ja paljud ei julge seda lihtsalt näkku öelda, viisakas vaikimine, suhete hoidmine, misiganes) siis tegelikult ikka nagu ei taha?
    Mulle isiklikult tundub, et ainult kiita võiks ehk tõesti vaid alakat, sellist tugeva vaimupuudega inimest, kes kriitikaga üldse hakkama ei saa. Samas sa nagu oled avaldanud soovi, et sind ei koheldaks kui süüdimatut?
    Ja kõige tipuks olen ma lugenud siitsamast blogist korduvalt, kuidas teised inimesed sulle korda ei lähe, et ainult vähesed väljavalitud lähevad, samas anonüümsete kommentaaride suhtes oled nii õrnake?

    Segased signaalid.
    Võib-olla sa siiski pole nii "tundetu" ja "tugev" kui üritad välja paista.
    Sest su tugevust testitakse ja sa põrud. Mis on muide täitsa okei, hakkaski juba veidi õudne, et äkki üliinimene.

    VastaKustuta
  74. Mna olen su blogi püsilugeja, ning aastaid tagasi (2011 vist), kui lugemist alustasin, oli su blogi minu jaoks parim blogi maailmas, liialdamata - ma olin sellesse arrmunud :) Toona isegi mõtlesin, et otsin su üles ja teen sulle päriselt ühe suure pai, sest tundus, et kommentaarpaidest jääb väheks ja paisid sa ju armastad.
    Aga tänase päeva seisuga ma ei ole armunud. Jah, ma armastan su blogi lugemist jätkuvalt ja ma olen selle lugemisest sõltuvuses jätkuvalt, aga see mida ma ootasin, seda ei tulnud ega tulnud ja kas üldse tulebki? Ma nimelt oma naiivsuses ootasin , et sa saadki ükskord päriselt oma ÄNGI MAHA ja sinusse tuleb ka lõpuks stabiilne rahulolu ja kõik on rõõmsad koos sinuga.
    Ma ei tea miks sa tegid kõik vastupidi, et oma nn. ängist lahti saada ja ma väga ei tahagi enam teada.
    Kahju on :(

    VastaKustuta
  75. noh, jälle anonüümne kommentaar ja karju appi.
    aint keegi ei aita, ise peaks ära keelama, kui nii otsutan.

    Ok, ma täna ei läinud kooli, olen natuke puhanum ja seletan. Võibolla viimast korda.

    1) muidugi ma tahan inimeste tõde, aga ainult tarka tõde. Kui inimene on nii rumal, et mind tema arvamus ei huvita, teeb tema halb arvamus mul ainult tuju halvemaks, sest ta on nii loll ja siis ma ikka pean arvestama, et osa inimkonnast on ka selline.
    Loll hea arvamus ei kõiguta kuhugi poole, sest ühest küljest hea ja teisest loll, need tasakaalustavad teineteist.

    2) Kui ma olen väsinud, olen tundlik negatiivsele. S.t. viha ja kurbus on need tunded, mida ma tunnen, kõik muu on ükskõik. See-eest viha ja kurbus on üsna kontrollimatud ja võivad lahvatada ebaproportsionaalsetes kogustes.

    3) Midagi oli veel ... issake, Te kommenteeris vahepeal.
    Phmt see on vast ka oluline, et ma ei ela ju kellelegi teisele meeldimiseks. Vat see ongi mu postituse algne moraal - loe, kui meeldib. Ära loe, kui ei meeldi. Aga ära, kurat, halise!
    Mida see kellelegi annab? Et ma hakkan teistmoodi elama kellegi teise lugemisnaudingu pärast? Jée, rait.
    Ei hakka, aga mul on niisama halvem, sest kellelegi ei meeldi?
    Kui see on ütleja meelest hea lahendus, on ta nõme ja ma ei tahagi talle head. Kui ei ole, mis muud mõju sel üldse olla saab?! Miks üldse öelda, kui keegi sellest õnnelikumaks ei saa?!

    VastaKustuta
  76. Kasutades (viimaseid?) võimalusi anonüümseks kommenteerimiseks:
    - ära on mainitud kombinatsioonid 'loll + halb arvamus', 'loll + hea arvamus' ja ridade vahelt võib välja lugeda veel 'tark ja hea arvamus'. Mida teha targa inimesega, kes ehk väga hästi ei arva?
    - kuidas olla kindel, et inimene on tark? Äkki tekib kiusatus kõik need, kes ülistavaid kommentaare ei kirjuta, lollideks tembeldada?

    VastaKustuta
  77. Ses suhtes ma ei saa midagi lubada - vbla ma ei olegi adekvaatne hindaja.
    Üldiselt ma arvan, et tunnen ära, kas on tark arvamus, mis ole samas soosiv, aga no vbla ei tunne. Näiteks mida väsinum olen, seda lollimad inimesed tunduvad =P

    VastaKustuta
  78. Aga seda sa ju ka mõistad, vnn, et sellise ainuvalitseva enesekesksuse ja isekusega ei jõuagi kaugele. See ei ole edasiviiv jõud vaid pigem nagu enesele vastu töötamine. Või... makaeitea - on sul üldse veel mingeid unistusi?

    VastaKustuta
  79. Ei. Ükskõik, kuidas unistusi ka defineerida, mul pole neist ühtegi.
    Aga. Kuiüldse ON midagi, mida ma ei oska, on see isekus, endale keskendumine, selle tegemine, mida MINA tahan - mitte kõigile meeldiva ning kasuliku variandi otsimine.

    VastaKustuta
  80. oh, vot!
    Käes!
    Sellepärast mul on raske ära kuulata ja sõbralikult noogutada kõigi nende avalduste peale, kuidas paha vvn, sa ikka üldse teiste peale ei mõtle, näed, neil on ju halb - sest seepärast ma siia purki üldse sattusin, et ma mõtlesin liiga palju teiste peale, kuidas kõigile paremaid tingimusi teha, kuidas kõigil parem oleks - ja enda peale mitte. See ei olnud midagi, millest hoolida.
    Ma ei kitsendanud seda laste peale, tahtsin KÕIGILE head teha - aga ega ma neid siis kõigi hulgast välja ka ei arvanud. Neile ka head teha, mhmh, muidugi!
    Aaa, mina v? Noh, peab lihtsalt jaksama rohkem!

    VastaKustuta
  81. Ma ka nüüd kommenteerin viimast korda (sest eesmärk tõesti pole sind sitasti tundma panna, pigem veidi ka teisi vaatepunkte kaaluma).
    Sinu jutust jääb mulle kõlama, et näed end justkui kangelasena, Atlasena, kes pidi kandma kogu maailma oma õlul ja kelle see maailm (rongi kujul) siis lömastas nagu kärbse.
    Samas tekitab mus võõrastus mõte seesugusest maailma kandmisest. Võõrastust, et ühele pulgale seatakse lapsed, sõbrad-sugulased, lihtsalt tuttavad, anonüümsed netikommentaatorid jne. Et nagu kõigile peab head tegema ja kõigile peab meeldima.
    Ma lihtsalt hakkan seepeale kahtlema selle maailma kandmise motiivides. Et kas maailma kantakse sellepärast, et oma enesehinnangut tõsta teistele meeldimise läbi või sellepärast et tõesti hea inimene. Sest ma olen oma elu jooksul näinud selliseid maailmakandjaid küll, tihti neid isegi ülistatakse, et vaata kui suure haardega ja kui hea inimene, aga siis vaikselt tuleb siit-sealt märke, et lapsed neil nagu lohakile jäetud, et plaane ei viida lõpule jne. St püsimatus - maailmapäästmine siit ja sealt, kõikjalt natuke, jube kurnav päästjale, aga mis sest reaalsest kasu on? Mingi imago vaid. Ja enese tükkideks tõmbamine, sest maailma on suur ja alati vajab keegi/miski päästmist.

    Pika jutu lühike lõpp ja soovitus minu poolt. (Jah, julgen soovitada, peamiselt toetudes oma kogemustele). Keskendu. Keskendu pigem vähese päästmisele. Sealt ei pruugi küll tulla seesugust kiitustelaviini, sellist paidest koosnevat tagasisidet, aga reaalselt on siiski midagi tehtud. Ja need vähesed ON tänulikud, ka siis kui nad seda iga päev sulle ei ütle. Ka vaikivad lapsed/sõbrad on tänulikud, jah võib-olla võtavad nad lõpuks paljut nende jaoks tehtavat tõesti iseenesestmõistetavalt, kuid vale on hoida neid ka hirmus, et nende jaoks tähtis isik teeb eneka, kui talle pidevalt ei öelda kuivõrd tähtis ta on.
    Ehk siis katsu head näha oma teos, mitte selle teo tagasisides. Jah on raske, aga mitte võimatu.

    VastaKustuta
  82. Ütlen sulle väga avaliku saladuse - ma näengi ennast kangelasena. Kõik need soovitused, kuidas olla VEEL PAREM panevad mind muigama. Elage ise nende järgi, mina olen oma tõdede järgi juba elanud ja elan iseenese tarkusest ka edasi, ning miks ma peaks kedagi teist endast targemaks pidama?

    Ma pidasin, tegelikult, aga miskipärast oli nende inimeste üldine arvamus, et noh, mõtle ja otsusta ise ka - ning mulle hakkas meeldima. Nõuandeid ma võtan "arvan, et sa oled lollim kui mina"-avaldustena ning enne ootan väga head tõestust, et teine on tõesti targem kui mina, kui isegi MÕTLEN, et vbla ses nõuandes on iva =P

    VastaKustuta
  83. Aga see ei olnud ju soovitus olla parem. Hoopis olla halvem. Halvem kogu maailmale, parem vähestele.

    Kas ma pean ennast sinust targemaks? Osaliselt jah, osaliselt ei. Jah, sest ma olen suutnud vältida selliseid rongi-auke, isegi siis kui on olnud väga sitt. Ja ma suudan kontrollida oma pai-soovi (mis on iga inimese loomulik soov, aga võiks olla ikka mõõdukalt). Ja ma suudan asju lõpule viia, isegi hambad ristis, sest teekond ei pruugi alati olla meeldiv, aga püsivus siiski viib sihile. Või vähemalt annab eneseusku ja -väärikust (ja vähendab sellega teiste poolset paivajadust).

    Samas - inimesed on erinevad, inimesi teevad erinevad asjad õnnelikuks (kuigi minu arvamus jääb, et õnnelik võiks katsuda olla mitte teiste arvelt, eksole). Võib-olla on su elus olnud rohkem õnnelikke hetki kui mul? Ma ei tea. Tippe tundub olevat igatahes rohkem - blogi lugedes on jäänud seesugune mulje. Samas jälle ka sügavaid auke...mhmm.

    VastaKustuta
  84. Muutusin kohe soojemaks, sest viitsisid seletada =)

    VastaKustuta
  85. Ma muide pean ka märkima, et siin ei kirjuta mitte vaid üks anonüümne. Neid isikuid on mitu. Ja ma ei pane allkirja vaid põhjusel, et siis tekib mu kommentaaridele ajalugu, kommentaari taha nägu ja ma ei taha, et sa hindaksid kommentaari selle tegija järgi, vaid võtaksid igat ühte neist kui, noh, tabula rasa. Ja jumalast vahet pole kas siis meeldib v mitte.

    VastaKustuta
  86. Oi, polegi ainult üks anonüümne? PÄRISELT?!

    Aga mulle just see ei meeldigi, et osadel kommentaatoritel pole avalikku isikut, aga ma hindan neid kommentaare ju isikute põhjal =)
    Võin targa inimese kommentaari mitu korda lugeda, et sealt iva kätte leida, nii loll kui see ka alguses tundub. Ma suhtun inimese, keda päriselus tean kui sõpra, kommentaari kui palju leebemasse, vbla irvamisi tehtud märkusse, kui suhtuks võõra inimese omasse. Mulle on oluline, kes teeb ja mida tõenäoliselt mõtleb sellega.

    VastaKustuta
  87. Üks loll küsimus, kui tohib, austet pr. Kangelanna:) Mulle jääb mõistmatuks, et milles sinu maailmapäästmise programm täpsemalt seisnes enne krahhi või see SUUR HEA, see SUUR ANDMINE kõigile mille nimel sa end ribadeks pingutasid? Ja teine loll küsimus, et mille alusel sa võtsid, et see ei õnnestunud?

    VastaKustuta
  88. =)
    Jah, ma soostun vastama, oo teine inimene, oo sündsalt alandlik küsija!
    Ma elasin nagu inimesed ikka, vbla 0,0001% keskmisest enam õnne maailma tuues. Arvestades õnnetoomisprotsenti keskmise inimese kohta, mis on niigi maailma mastaabis naeruväärselt vähe.
    See oligi kogu see mu suur hea ja suur andmine.
    Mille üle ma uhke olen, et läksin lõpuni välja. Ei leidnud vabandusi, miks edasi elada, kui tükk aega juba tundus, et pole, pole, pole millegi nimel.

    Ei õnnestunud? Elada nagu inimesed ikka?
    Ma ütleks, et õnnestus, tegelikult, täiesti. Lihtsalt ma ise polnud õnnelik.

    VastaKustuta
  89. Ah, ja üks asi on veel.
    Mis seda dissonantsi põhjustab, et mina ja lugejad üldse üksteisest aru ei saa ning ma viskan hulga nõuandeid välja koos nende väljendajatega täiesti automaatselt, "nii loll ei saa olla".
    Vaata, ma ei kahetse. Ei mõtle, et loll valik, halb valik, miks ma küll nii tegin, issand, vaesed lapsed, vaesed teised.
    Ma elan pragu paremat elu? Jah.
    Mul on hea olla? Jah.
    Inimesed on minuga hellemad? Jah.
    Mina ei tunne, et ma kokkuvõtteks kaotanud oleks ja tundub täielik raiskamine sinna rongisüdmusele mingit süütunnet, valu ning õnnetust külge riputada. Ma olen kannatanud piisavalt, vat selle pärast enam ei viitsi.
    Nii ma elangi ilma süütunde, kahetsuse ja ilma "loll otsus"eta. Ning kõigile neile, kes tahaks mulle halba tunnet külge riputada on mul ainult üks küsimus: mida see paremaks teeb?

    VastaKustuta
  90. "Et lõpuks pole mu võrgupäevik peldikusein, kuhu igaüks võib jälgi jätta..."
    Sa ei suuda seda sulgeda...Väga lahjaks jääb siis see lobi.

    VastaKustuta
  91. Väljakutse? Murul käimine keelatud?!

    No ma ikkagi mõtlen veel. Ei provotseeru.

    VastaKustuta
  92. See on pisut segadusseajav. Kui sinu blogi lugema sattuda, siis on võimalik nii aru saada, et sa julgustad lugejaid just sellest rongiteemast rohkem rääkima. Et see nagu toetaks ja aitaks sind. No ma enda pealt üldistusi teha ei julge, aga ma ise vähemalt usun, et inimesed üldiselt on heatahtlikud ja sellise õnnetuse puhul tahavadki sind toetada. Eriti, kui nad juba lugemiseks aega leiavad - järelikult paelub piisavalt.
    Teises kohas ütled, et vaikimine ja ignoreerimine on kõige hullem. Ja oled öelnud, et teesklust ei hinda ja võltsviisakust ka mitte ning oled riielnud nendega, kes on öelnud, et sa ei talu tegelikult kuigi hästi mittekiitvaid kommentaare. Sellest kõigest jääb nagu mulje, et võib rääkida avatult, öelda, mida arvad ka siis, kui see ei ole takkakiitev.
    Olgu, aga kui ma inimesena siiralt arvan halvasti rongi ette minemisest. Loen huviga su selgitusi ja põhjendusi ja saan sinust aru ka ja pean sind normaalseks inimeseks oma lollide ja tarkade hetketega, aga endiselt sellisest teost arvan halvasti. Jäängi arvama. Ma arvan, et sa olid kangelane omaenese looga ka enne seda, rongi alla jäämine sinust küll mingit kangelasemat kangelast ei teinud. Siiras rõõm, et toreda peategelasega lugu läks edasi.
    Tunnistan, et olen su üsna tigedate reaktsioonide tõttu kommentaaridele oma siiralt-mitte-pahatahtlikke, kuid kindlasti mitte tagantkiitvaid kommentaare avaldamata kustutanud. On jäänud mulje, et sa tegelikult ei talu, kui inimesed ausalt ütlevad, kui miski, mida sa teed või mõtled, ei meeldi. Kas oled endast vale mulje jätnud selle avatuse ja mitteteesklemise jutuga või oled oma tugevust lihtsalt üle hinnanud. "te olete lollid" ja "te pole piisavalt inimesed" on väga palju allpool su tavapärast suhtlustaset. Niiviisi reageerivad näiteks inimesed, kes on haiged, väsinud või muidu väga vormist väljas. Lihtsalt hammustavad ja nähvavad, avatud arutelust on asi kaugel. Ja siit edasi võib juhtuda, et mõned, kes tegelikult on su paadunud lugejad ja toetavad sind inimesena, ja eeltoodu põhjal arvavad, et avatud ja aus arutelu on midagi, mis võiks sind aidata, ei saa tõesti aru, mis pärast sa korraga neid lollideks või mitteinimesteks sõimad. See aga tekitab tõredamaid ja teravamaid kommentaare ja tundub, et see pole asi, mida sa tegelikult tahad või ootad või millega sa reaalselt suudad tegeleda.
    Samas, isegi pikaajaline lugeja, kes solvub, kui ta siiras kaasaelamine saab lolliks ja nõmedaks tembeldatud, on tõenäolisemalt tervemas vaimses vormis kui sina. Ma arvan, et ongi mõistlik kehtestada, mis sinul hetkel vaja on ja mis sind toetab ja millega sa suudad tegeleda. Ainult, et kas sa ise oskad öelda, kumb on sinu jaoks parem – kas oluliselt vähem kommentaare ja seega ka sõnastatud tähelepanu – või rohkem kommentaare ja rohkem kriitikat. Usun, et see blogi on ju eesmärgiga aidata sind, mitte kõiki teisi. Lihtsalt see, kui sa ühe käega kutsud vabalt rääkima, teise käega ründad neid, kes seda teevad, on segadusseajav ja ei ole toetav ei sulle ega paeluv kommenteerijatele, seda võiks muuta jah.

    VastaKustuta
  93. No selge.
    Ma siis selgelt, veel.
    1) kui ma olen väsinud, ma olengi ebaadekvaatne. See, et ise sellest pärast aru saan, ei muuda, et väsimuse ajal olen. Siis ma tunnen ainult negatiivseid tundeid ja need plahvatavad ajuti ka ebaadekvaatsetest kogustes, phmt mulle võib tunduda kommentaar negatiivsena, ma vihastan, nii et hing kinni, ja pärast vaatan, et aaa. Kuule, tegelikult see oli vist sõbralikkuseavaldus. Ja nii ongi.
    2) Mistõttu ka mu reaktsioonid ning ootused on ebajärjepidevad. Jaa, mulle meeldib rääkida ja olla avatud ja kui teised on ka, jee.
    Välja arvatud kui olen väsinud. Siis vaatan, et issand, sellele ma pean ka veel reageerima v? Miks ta vait ei ole, kui pole midagi öelda?! Ja pahur taust on juba sellega loodud. Kui ma tajun siirast huvi enda vastu, ma ei ole üldse häiritud, sellele ma reageerin hea meelega ka väsinuna, küll aga võin täiesti valesti hinnata, mis on siira huvi ilmutamine ja mis lihtsalt möla.
    3) Mistõttu minuga suhelda on praegu harjutus tugevatele, kes ise välja kannavad.
    4) Mistõttu ma mõtlen, et vbla peaks kommenteerimise tegema isikustatuks - ma ei möirga nii paljude peale, kui tean, kellega tegu, ja mul on ka vähem tunnet, et on lihtsalt möla - isik juures muudab kommentaari ka kohe isiklikumaks.
    5) Ega ma ise ka ei arva, et jee, rongi alla minek oli sel hetkel parim valik. Aga see oli selle hetke minu valik, mul oli nii halb, et midagi paremat ei leidnud, ja mille üle ma uhke olen, on see, et kui ma otsustasin, ma ka tegin. Mis siis, et valus. Mis siis, et lõplik. Ma otsustasin. Ma tegin.

    VastaKustuta
  94. Noh, ma omast arust ei rünnanud sind isiklikult ja kindlasti ei taha, et sa ennast halvasti tunneks. See on, vabandust, päris loll järeldus. Ei, mitte SINA ei ole loll, JÄRELDUS on loll (et oleks arusaadav).

    Kuna sa kirjutad nii hästi, siis jätab see sinust võibolla tervema ja tugevama mulje, kui asjad tegelikult on. Ja seetõttu julgevad inimesed ka kommentaarides vähem kikivarvul käia. Kuigi, kui sügavamalt vaadata, on su tekstid tõesti üsnagi vastuolulised.

    Ja eriti loll on, kui sündmuste või mõtete üle arutelu mandub isiklikeks rünnakuteks, seda ei taha ju ka keegi. Või tahab tõesti??

    VastaKustuta
  95. 12.07
    Aitäh vastuse ja seletuse eest. Jah, mulle tundub ka nii, täiesti. Äärmiselt selge ja analüütiline hinnang olukorrale :) Punkt 4 tundub vähemalt proovimist väärt praegu.

    VastaKustuta
  96. Kui sa oled väsinud, VVN? Pealerongi postituste põhjal oled sa enamuse ajast väsinud :)
    Ma, ausõna, ei taha väga enam norida su kallal, aga mulle meenub, et kuskil kunagi oli mainitud, et sa ei ole puhastverd eestlane ja seetõttu erined tavaeestlasest oma kõrgendatud emotsionaalsuse ja temperamendi poolest. Aastaid tagasi oli siin lugu su vanaemast, kes kukkus puu otsast alla ja suures vihas saagis puu "kättemaksuks" maha :)
    Et põhjus miks "silme ees mustaks lööb" osaliselt ka päritolus ehk peituda võib...

    VastaKustuta
  97. Ma OLENGI enamuse ajast väsinud.
    Muidu.

    VastaKustuta
  98. 101 kommentaari. Mustad ja valged. Ja Vvn mõtiskleb, kas teha neist endale kasuka või mitte.

    (must)

    VastaKustuta
  99. Hästi kaua mõtlesin, kas kommenteerida seda viimast või mitte - aga no keegi ikka veel loeb ja olgu siis, kommenteerin.
    Mulle meeldib mõte lapilisest kasukast rohkem, kui mustast või valgest. Ühte värvi on igav!

    VastaKustuta
  100. DR WALE PARIM ÕIGLUSVALIK
    Kõik tänu dr Wale'ile, kes aitas mul oma armastatud abikaasa minu juurde tagasi saada. See oli pikk lugu, kuid ma ütlen siin vähe selle kohta, kuidas see suur mees nimega Dr Wale aitas mul tagasi tuua oma mehe, kes pole nüüd minuga juba 5 aastat rääkinud. Ta tegi seda tööd suurepärase võimsa loitsuga. Kõik, mida ma tegin, oli see, et sain mõned asjad, mida minu jaoks loitsu ette valmistati. Pärast seda, kui ta esemeid kasutas, hakkas järgmise kolme päeva jooksul minu mees helistama ja ütles mulle, et tuleb koju tagasi minu juurde. WhatsApp +2347054019402 VÕI E.mail drwalespellhome@gmail.com

    VastaKustuta
  101. See tõesti toimis ja olen uhke, et olen selle tunnistaja. Nägin postitust selle kohta, kuidas ta DR WALE kaudu oma mehe tagasi sai. Ta aitas tal endise abikaasa tagasi saada. Minu lahutas minust 2 aastat tagasi, et elada teise mehega ja ma üritan teda lahti lasta, kuid ei suutnud, nii et ma üritan teha palju asju, et ta tagasi saada, ta ei tule minu juurde tagasi. Ühel päeval külastasin foorumit taastumisnõuannete saamiseks ja nägin seal üht naist tunnistamas, kuidas DR WALE aitas tal oma meest tagasi saada pärast seda, kui ta oli sidunud end teise naise loitsuga ja DR WALE aitas teda. Algus, mida ma kunagi ei uskunud vaimsesse töösse, proovisin seda vastumeelselt, oli meeleheitel, võtan temaga ühendust ja selgitan talle oma probleeme, minu suureks üllatuseks aitas DR WALE mul 2 päeva pärast oma naise üles leida ja nüüd on minu suhe nüüd ideaalne. nagu lubatud. Exi püsiv taastamine ei too mitte ainult tagasi kedagi, keda armastad, vaid ühendab ka armastajate tunded asjaoluga, et oled selle inimesega rahul. Mu naine kohtleb mind nüüd kui kuningat ja ütleb alati, et armastab mind kogu aeg. Kui teie suhtes on raskusi, võivad DR WALE probleemid aidata abieluabi, võtke temaga ühendust WhatsApp / helistage talle +2347054019402 või EMAIL: drwalespellhome@gmail.com

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.