esmaspäev, 19. veebruar 2018

Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka

Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.

Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.

Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.

Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!

Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.

Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...

Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.

Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)

Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?

reede, 16. veebruar 2018

Isu, imeline värk

Olen isu tagasi saanud!

Ei pea enam konkreetselt nälgas olema, et söömine naudingut pakuks.
Päris mitu korda tuli nagu tavaliselt hommikul amps suhu ajada, sest no hommikune eine ikka on vajalik, meenuta kehale, et toit on ka olemas - ja see amps oli NII HEA. Hommikusööki kohe võtma LÄKS!
Või tõstangi teise portsu putru veel, kuigi nälga enam üldse ei ole, sest MAITSEV on.
Olgu, ei tõsta. (Sest lusikaga jamamine on raske, parem käsi jne.) Valan, natuke tolle lusikaga tagant aidates. Nii pakse sööke üldiselt ei teegi, mida valada ei annaks.

Mõnevõrra tunnetan, et peen värk: ise ametlik sant, aga elab paremini kui mittesandina!
Tegelikult mängib nii vähe rolli, kui raske on mul käsitsi kirjutada või et tagumikku pühin vasaku käega, et millegi parema käega tõstmise või asetamise ajal pean kogu ega mõtlema. Mõtlema teemal "Nii, sõrmed kokku, nüüd hoian neid nii, säilitades pinget ümber metallkäepideme ja lõdvestan samas käsivart ja ei pillagi midagi maha!"
Kuigi viltu võib minna ikka.
Sõnad ei ole mõtlemise juures tegelikult olulised, aga konkreetne asjale ja oma käele pööratud jätkuv tähelepanu küll. Ja ma saan sedasi elatud täitsa adekvaatselt. Saan söögid tehtud ja nõud pestud, treenitud ja kirjutatud, mängitud ja töötatud, masseeritud ja meigitud.
Aint verd ei võta. Isegi kujutluses mitte.
Küüsi ka ei laki.

Aga isu on nii tore! Aa, selline ta oligi!
Õige jah - oli meeles, et nauditav, aga et sedasi - ei.
Nt et ostan ära kõik juustrullid (neid oli kolm, Poeglapse lemmikud), mis seal Selveris sel hetkel müügil, panen hajameelselt natuke juustupudi tühjaksjäänud saiakorvist suhu, kui kaaluma suundun - ja pudemed on nii kuradi head, et ma ainult hädavaevu vean end maksmise järel järgmised 50 meetrit kevadrullideni, mida siis söömiseks ostan, välja.
Hirmsasti tahtnuks kohe pirukasse kaevuda.
Kuigi juusturullid olid ostetud pojale homsel korvpallivõistlusel kaasa võtmiseks.
Mälestus isu olemusest hajus kui hommikuudu: oli, oli vähem ja enne kui märkasingi, polnudki midagi alles.
Kusjuures - ei tea, kas see on kokkusattumus, aga mul on natuke vinnid taas ilmnenud seljale ja isegi näkku. Näkku tervelt kaks viimase pooleteise kuuga!
Võibolla seal on mingi side. Mingi värk sellega, et tahtmise-tunne tuleb tagasi, pärast seda, kui ta oli väga ära hirmutatud sellega, et ma KUNAGI midagi ei saanud, mida tahtsin. Või kui sain, oli pärast hind VÄGA räme.
Et keha vaikselt jälle julgeb tahta ja vinnid on lihtsalt selle kaasnähe, et tahan ..? Et vinnid ongi inimestel, kes tahavad ..?
Peaksin seda oletust tobedaks esoteerikaks, kui asi praktikas justkui ei toimiks. Aga justkui toimib. Justkui.

Muidu - käisin järjekordsel satsil "mina, kuulus kirjanik", seekord taas ajakirjandusega kohtumaies. Ajakirjanik oli veel üks inimene, kel mu raamat kaasas (olgugi selgelt raamatukogu oma).
Mis keegid loevad ka seda v? Päriselt v? PÄRISELT v?!
Eeee ... ühest küljest olen ma naeruväärselt tänulik ja rõõmus.
Teisest: oleks ma teadnud, et keegi seda loeb, äkki oleksin ikka natuke mõelnud lugeja peale muus võtmes samuti kui "mulle meeldib nii, lugejad võivad heaks kiita või mitte kiita, teen, nagu MINA tahan!"
Või siis ikka ei oleks =P
Kuid mingi nimetu, ebamäärane süütunne on. Et kui juba loetakse, äkki peaks ikka parem olema ..?

Jah, ma tean.
MA TEAN.

Vabanduseks võib tuua, et olen rämeväsinud. Eelmisest "kuulus kirjanik" õhtust pole ära taastunudki, vahepeal olid veel vastlad ja sõbrapäev ja ajasin kõikvõimalikke PärisAsju ja phmt tahaksin nüüd ainult voodis olla. Parem, kui magada ka saaks, ent kui ei suuda, on lihtsalt voodi ka hea.
Ei, kohe lähengi.

Isegi oletan, kust see "ma ei ole küllalt hea, kui maailma paigast ei liiguta"-tunne pärit on. Lapsepõlvest, ikka lapsepõlvest.
Päris ma ei ponnista nüüd, et MINU lastel niimoodi poleks. Et nad tunnetaksid, et on piisavalt head. Tütarlapse osas parandan vigu, seda "not good enough" olen tasse algklassides ikka väga sisse kasvatanud.
Ta on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII sitaks hea tegelt! MIDA ma tahtsin?!
Aga pojaga paistab hästi olevat.
Sain piisavalt vara uue minana jaole =)

 Aga see "not good enough" on minus endas samuti ikkagi, IKKAGI!
Isegi kui arvan väga, "miks".
Isegi kui tean, et olen kõike, mida tahan.
Ikkagi!!!
Ja kui olen väsinud või haige, on vaja eneses toimuvast väga teadlik olla, hoolega endale infot teadvustada ja uuesti ja uuesti ja uuesti, et seda tunnet peletada.

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Rake

Kas mul on midagi uut öelda armastuse, armumise või isegi inimestevaheliste muude suhete kohta?
Nagu ei oleks.
Samas - kordamine olla tarkuse ema.
Ja no ma päris samamoodi ikka ei tunne (ega mõtle) neist asjust kui viie aasta eest.
Väike erinevus on, ent on erinevus!
Mitte et ma isegi suudaks näppu peale panna ja öelda, see erinevus on, näed, siin ...

Võibolla võiks esmalt ära seletada termini, mille kohta mult korduvalt küsitud on.
Mina muidugi ei saanud üldse aru, mis värk, kas siis pole teksti lugedes selgelt aru saada - aga noh. Mis seal ikka. Kes ei ole "Lihtsaid valikuid" lugenud (ei, ma ei eelda, et kõik oleksid või et need, kes on, nagunii ei saanud aru, päris paljud ikka vist said) võivad nüüd pooleli jätta.
Aga ei pea. Ei mingeid sisulisi spoilereid. Ainult seletus termini kohta, mis loost korduvalt läbi jookseb.

Mult on küsitud ja jälle küsitud ja veel kord küsitud, mis on rake.
Ja mina olen natu segaduses, sest kas pole siis ilmne?
Rake, sõbrad, on põhimõtteliselt absoluutne vastastikkune usaldus. Tunne, et teine kaitseb su seljatagust ükskõik mille vastu ja absoluutne valmidus ise tema jaoks sama teha.
Rake võib sisaldada seksi, kuid ei pea. Rake võib sisaldada veresidet, kuid ei pea.
Ma termini tuletasin soomekeelsest sõnas "rakkaus". Aga armastus tegelikult on teine asi minu arust ja ma ka ei tahtnud taaka "peab sisaldama seksi või vähemalt veresidet". Ei pea ju!
Mis krdi värk on seksi ja veresidemetega, arumaitaipa.
Miks need tähtsad on?!
Miks ma ei või saada täieliku usalduse tunnet inimesega, kellega mul kumbagi pole, ja isegi kui saan, miks see normaalsuseks pole hinnatud?

Mis värk on?!
Mitte et seks väga meeldiv ei oleks sageli või kui toreda inimesega on veresidemed, sa neist tulenevalt puutud temaga palju kokku ja mõlemil on hea, poleks tegu hea suhtega.
Kuid need aspektid pole ju suhte juures põhilised?! Põhiline on, et teil on koos hea olla!!!
Noh, ma siis ühiskonnas, mis on minu kontrolli all üleni, parandasin vea ...
... ja inimesed küsivad mult, mis värk, ja mul on nägu mõlema pihu peidus. Ei mõista, kuidas minu jaoks nii selge saab neile mõistatus olla.

Kas polegi siis ilmne nähe? Kas seks ja veresidemed tõesti on normaalsete inimeste jaoks jube tähtsad? Miks mina ei saa aru inimeste jaoks nii ilmsest? Kuidas need peegelneuronid töötavad ikka, et inimesed mõtlevad ühtmoodi tegelikult täiesti ebaloogiliselt?!
Sealjuures ei ole autistidel TEGELIKULT empaatiaga üldse probleeme. Kaldume olema üliempaatilised. Aga automaatne "ta mõtleb-teeb-tajub ka samamoodi, nii et minu meetod ongi järelikult ÕIGE, mulle näib ÕIGESTI" on meil väärastunud, mitteautomaatne ja noh - päris ma ei ole väga katki läinud, üritades teiste jaoks ÕIGESTI olla.
Ei tulnud välja.
Nüüd ma enam ei usu, et õigesti on olemas.

Ent armastust küll ei defineerita (sest seda ei defineeritagi), aga adudakse kuidagi väga veidralt enamiku inimeste poolt.
Mina mitte aru saama.
Mossitus.
Aga noh, selleks ma rake lõingi, et mu arust oli ja on seda vaja.
On vaja mingit sõna asja kohta, mis toimib, on olemas, kuid mida ühiskondlikult ei tunnustata.
Võiks olla sõna "sõprus", kui see käiks ainult selliste suhete kohta, nagu neljal musketäril - aga seda kasutatakse sama suvaliselt kui "armastust". On üks, kes kirjutas mu kohta "sest Triinu on mu sõber" ja ma olin täiesti tummaks löödud, sest ma ei salli teda. (Teeb kõike, mis mind enesetapmiseni viis, haliseb aina, aga midagi ei muuda ka, kuigi osutasin talle korduvalt, et nii ei ole tervislik.)
Sõber?
SÕBER?!
Nojah ...
Märka mind, märka, mida ma ütlen, märka mind, ma olen olemas ... või sa lakkad minu jaoks inimene olemast. Sorry, not sorry.
Ja tema arust oleme me sõbrad?

Mul läks RÄMEDALT tükk aega, et taibata - mitte mina pole eriti läbipaistev ühik, vaid mind ei nähta nii, nagu mina teisi näen, sest inimesed on enamasti pimedad või vähemalt väga lühinägelikud.
Sellepärast sai (ja saab?) mind ka isekaks arvata - kui eemalt ei näe, üldpilti ei taba üldse, siis mõni detail saab tõesti sellise mulje jätta.

Inimesed on ikka hämmastavad. Üldse mitte nagu mina mõnes asjas!

laupäev, 10. veebruar 2018

Põiklatt

Tulin välja uue kujundiga teemal "miks minu jaoks on suhtumised inimesse absoluutsed".
Endale tundub, et viimaks sai õige kujund.
Ühtlasi - nii krdi lihtne ju! Miks ma varem sedasi ei võrrelnud?!

Minu suhtumised inimestesse on kirjeldatavad hästi selge analoogia abil.
On latt, mille mahaajamist, mille alt läbijooksmist (või roomamist) ma ei andesta, sest kui latti pole ületatud, siis pole. Oledki selline inimene? Nojah, ole, aga mitte minu elus.
Ei kahetsust, ei kurbust, ei midagi. Inimese absoluutne mahalahutamine oma maailmast. Ainus viis, kuidas mahalahutatud isik mind veel negatiivselt üllatada saab, on keeldumine kaduda.
Aga noh, Anomaalika järel ma ei ole enam üllatunud ka selle peale.
Inimesed on lollakad, mis teha.

Mis on aga teisi minu juures segadusse viinud ja lasknud neil järgemööda mu latti maha ajada, on nende tunne, et mul polegi latti. Et kui olen inimese enda omaks võtnud, siis võibki ta kõike teha, kannatan välja.
Sest mu latt on väga madalal. Mu armupartner võib teistega seksida. Teistega hell olla ja mõtteid jagada. Nendega rohkem aega veeta kui minuga. Kuni ta minuga ka ikka mõnikord, on kõik hästi: ega ta pole mu omand - või vastupidi.
Sõber võib minuga mitte nõus olla, mind taga rääkida, minu vaimsetes võimetes kahelda, mulle halvasti öelda ja veel öelda ja veel öelda. Ta on mu sõber, muidugi võib ta minuga vaba olla ja oma arvamust avaldada!

Ja siis nad ei saagi aru, et kui mulle klamüüdia anda, on mul "su põgusad lõbud on sulle tähtsamad kui minu elu?! Praegu, aidsiajastul, magad teistega ilma kondoomita?! Ela hästi, aga mitte minu elus."
Latt on maas. Kogu moos.
Või et mult ei saa armunud sõber paluda "ühte seksi, pärast võid mind ära tappa. Või kasvõi akti ajal!" ja anda kena pornograafilist kirjeldust, kuidas see just käima peaks.
Mul on seepeale "Ma ei vääri nii sitta kohtlemist kellegi poolt. Enam sinuga ei suhtle, jäkk!"
Rääkimata sellest, et kui olin end tapnud, sest mul oli tunne, et keegi maailmas ei hooli minust, ma ei ole kellelegi tähtis, tulid inimesed: "Sa oled nii loll ja isekas! Üldse teistest ei hooli!" ja solvusid, kui teravalt vastasin.
Minu vaatekoht: "Aa, olgu, enne, kui end tapsin, sa ei suutnud mulle väljendada, et ma sulle midagi tähendan. Ja nüüd olen MINA isekas, kuna ma ei arvestanud, et sa haiget saad?! Mine ka persse!"
Või kui ütlen midagi oma häirituse kohta teatud asjade peale ikka ja jälle, väga korduvalt - ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi nii palju ei kviteerita, et jutu sisse poetada "Aga mul on väga vaja endal nii teha!!!"
Mul tuleb selge tunne, et selle inimese jaoks ei ole mind tegelikult olemas. Ta ei näe mind, ainult mingit isikut oma peas, kel päris minuga erilist sidet pole.

Mu latt on nii madalal, et selle alt läbiminemiseks peab ikka pingutama, kui vähegi empaatiline ja hooliv inimene olla.
Mina ei saama aru, kuidas mitu korda välja öeldut ignoreerida, teistest lugudest rääkimata. Minu ettekujutus inimene olemisest ei hõlma mõningaid asju.
Näiteks neid.

Erijuhtum on veel armusuhted, millesse nii palju ennast investeerisin, et lihtsalt ei suutnud uskuda, et teine pool teeb midagi täiesti ajuvabalt julma.
Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mõtlesin igasugu seletusi välja, kuidas ta kogemata, tema mõttes see võis ju paista nii, tal oli ka ju valus ...
aga tegelikult olid asjad ju lihtsad.
Ta ajas mu väga madalal olnud lati maha.
Ma ei uskunud, et nii saab, nii sai, mismoodi?!
Aga sai.

Mu üldine lootusepuudus maailma suhtes on kitsendatav lootuse puudusse inimeste suhtes ju. "Nojah, mida ma siis ootasin?"
Ja ei oodanudki midagi erilist. Et keegi võiks mu vastu kena olla? Et tehtaks midagi minu heaks ja jaoks? Et keegi lausa mõtleks mu peale rohkem kui "see naine sinises kleidis"?
Muidugi juhtub nii kohati. Inimesed on täiesti ootamatult ilusad ja head, saadavad mulle sünnipäevakingitusi, arvestavad arvestusi päeva enne teisi õpilasi, ilma arvestuse ametliku tegemisega kaasneva pingeta, kannavad raha üle, nomineerivad auhinnale ...
Siis ma olen vaimustunud ja hingetu ja õnnest tumm.

Aga üldiselt ootan inimestelt väga vähe.
Ja ikka, IKKA õnnestub neil mind hämmastada sellega, KUI kehvasti võib mind kohelda, KUI hoolimatu olla, KUI juhm ja enesega rahulolev sinna juurde.

Ja mu latt on maas ning mina meeleheites. Niigi ju ei oota eriti midagi ja IKKA õnnestub inimestel mind halvastitegemisega hämmastada!

Ma ei oska enam vähem loota.
Kui vähe saaks inimestelt tahta, et neis mitte pettuda?! Et ära ÜLDSE midagi looda, ka baasilist inimlikkust mitte? Rõõmusta, kui kolm korda jalaga saad, nägu on verine ning hingamine katkendlik, sest luud jäid vist terveks? Niigi hästi ju!
Ja siis mul peaks olema tahtmine selles maailmas elada ikkagi, kus ma midagi head ei looda kelleltki?

Ikkagi loodan.
Vähe, aga visalt.
Nüüd mõtlen, et kui mu lati alt läbi minnakse, pole viga minus, et mul üldse on mingi latt.
Viga on neis, kes tegutsesid allpool seda taset, mida baasinimlikuks arvan.
Probleem pole minus ega minul. Probleem on neis.

Elagu kuskil omaette, aga oma maailma, oma ellu ma sihukesi ei taha. Nad läksid minu lati alt läbi - pole minu silmis enam inimesed.
Kui see on nende jaoks probleem, on see igatahes NENDE probleem.
Mitte minu oma.