teisipäev, 27. juuni 2017

Möh, möh ...

Aeg lendab jälle.
Nädal siin või seal ei tundu üldse tähenduslik. Pole enam ootamist = kõik on üsna suvaline. Poeg on suvevaheajal, ei mingeid kohustusi tema kooliga seoses. Ainus asi, millel on MINGI udune tähtaeg, on mu uus jutt, aga see on ka MINGI. Väljaandja ütles, et tema plaan välja anda ei aegu.
Kõige jaoks on aega just nii palju, kui ise tahan.
Lahe.

Ma rahulikult, rahulikult teen. Kuigi selle lapseideega tuleb vist kiirustada - eriti kuna üks laps pole kõik, mida tahan, kaks oleks miinimum.
Mõtlesin välja veel ühe, kellele temaga lapsesaamissooviga läheneda, ent tõsi on, et tõenäosus nõustumiseks on jätkuvalt madal. Olen suhteliselt segaduses, mida edasi teha, kui tema ka "ei" ütleb.
Mida ta tõenäoliselt teeb.
Nagu - mulle meeldivad nii vähesed mehed ja need on enamasti suhtes ju juba!

Ei ole enam isegi tunnet, et see oleks häda. Väga paljud mulle mitte meeldivad mehed on ka suhetes. Keegi arvas, et nad on ok.
Mis mul sellest. Mina ei arva ju.
Hirmus tore on, et toredatel on toredad kaasad, ja nende pärast on täiega pojeng!

Juba kolmas postitus järjest sel teemal. Nojah, aga mul pole midagi väga teha muud, kui mõelda. Tahtmine on kõik see vaba aeg täita? Võiks ikka lapse saada. Paratamatult viib see idee ent tõdemuseni, et laps jee, aga KELLEGA?! Ja ringi-ringi-ringijooks mööda sama staadionit.
- A ma ei taha väga kedagi reaalset!
- MIKS ma ei taha? Enamik inimesi näib tahtvat!
- Mul ei ole ju midagi viga - niisiis on teistel!
- Nojaa, aga fakt on, et üksinda lapsi ei saa!

Ausalt, ma ei arva, et see oleks tüütum teema kui Rong, inimesed on lollakad või mõni muu nabauurimine. Kannatate ära!

Muidugi oleks probleem lahendatud, kui armuksin kellessegi (või noh, kui tema minusse vastu ei armuks, oleks teine probleem asemel), aga midagi ei oska selleks ka teha.
Koos kaljuserval kõõluda iga meeldetuleva enam-vähem toreda vallalise mehega vbla? Aga ma ei karda ju midagi, adrenaliin hakkab väga loiult tilkuma ning tõenäoliselt oleksin ma ka kaljuserval: "Nojah, kui ma siia juba tulin, võib ju kõõluda ka. Ja teine oleks nii pettunud muidu!"
Sõnaga: ma ei ole kuidagi normaalne. Jaa, keegi pole, aga mina siiski kohe eriti mitte. Teha asju, sest need keskmiselt mõjuvad?
Ahem.
Aga lastesaamisele mu vastumeelsus enamiku isastega (muide, tegelt kehtib ka emaste kohta) lähedaseks saada kuidagi kaasa ei aita.
Kusjuures mul ON mingi seksihuvi ovulatsiooniperioodil.
Täiega tore. 0 orgasmi jätkuvalt pärast Rongi, aga no - olen ikkagi rõõmus, et päris surnud kala ihahulka pole kogu aeg sees, on natuke ... vaheldust.

Ei tea, mida muud teha, niisiis vaatan One Piece'i ja kirjutan.
Minu kava arvutiga mängida ei ole kuhugi jõudnud, sest mu läpakale ei saa panna välist videokaarti, mis tähendab, et juba ostetud mängu JA juba ostetud videokaardi kasutamiseks oleks vaja osta ka uus arvuti. Laua oma, ekstra mängimiseks.
Aga nii suur mu mott ka pole, et seda nüüd-kohe-kiiresti teha, kui mu ainus probleem on "liiga palju vaba aega".
One Piece täidab praegu kenasti tolle ülesande ära, kuni titat pole ja sedasi. Vaatasin pisteliselt siit-sealt laste (peamiselt poja) kõrvalt, aga mõned nädalad tagasi hakkasin süstemaatiliselt algusest peale.
Olen praegu episoodi 72 juures.
Kokku on neid hetkel 794 (kuigi viimaseid seitset olen samuti järjest ja hoolega vaadanud). Aja tapmine ei ole veel mõnda aega eriline murekoht =)

Kuigi aeg viskab mulle vimkasid vastu. Näiteks täna ärkasin ja jäin ärkvele pool viis hommikul. Tegelt tean, et see on vähesest söögist (Organism: "Kuule, tõuse üles ning mine juba jahile, eideke, kõht on tühi!") ja pool kümme õhtul oli VÄGA varane aeg magama jääda samuti, ent see ei muuda tõsiasja, et mu ees on üüüüüüratult pikk päev nüüd.
Nagu - kell pole veel seitsegi ja mul on nii palju tehtud, et lausa igav!

Isegi poodi ei saa minna, sest poed on veel kinni.

laupäev, 24. juuni 2017

Täiesti jaaniööga seostumatu

No ma ei saa.
Sanji on NII NUNNU!
No ja veri ning haavad meeldivad mulle ikka
ja piraat olles (piraadid ka meeldivad!)
saadakse ikka vahel haavata ja awwww!
Mõtlen, et One Piece'i tegijad on maailmas olemas, Miyazaki on maailmas olemas, on Murca ja olen mina ja on Ritsik, on Steven Erikson ja mu lapsed, Ilmar, Mona Mägi-Soomer, Kapten-mu-Kapten ja Kersti Kaljulaid, õues jookseb kirsiokstel orav ja paistab päike.

Maailmal on põhjust kesta.

On palju selliseid ka, kes mulle väga meeldivad, aga kuidagi ei tundu nagu pädevad põhjused maailmal olemas olla. Ja muidugi lollakad, kes on enamus aega lollakad - mitte nagu mina ja co, kes me vahel harva.
Ent tõesti: kui panna kõik kokku ja tulevad välja mõnedki oivalised, ei olnud ega ole kõik asjata vaev, nutt ja hala.

+ Sanjile annan isegi andeks, et ta alatihti ülikonnas või vähemalt viigipükstes ja triiksärgis ringi leegib. Kui tegelane on nii cool, võib.
No ... ja pealegi on ta vahel ka lahedas rüüžidega särgis!!!
Saledad jalad, rüüžidega (võis ka pitsidega olla) särk, pikad juuksed ja mõõk - minu meheideaal, kui olin nt vanuses 12-15.
Kas olen rääkinud, kuidas läksin pärast "10 aastat hiljem" viimase osa lugemist Rahvusraamatukogust trolliga koju ja olin täiesti meeleheitel. Sest raamat polnud isegi nii hea, aga korraga jõudis mu teadvusse, et ma MITTE KUNAGI ei kohtu d'Artagnaniga, see pole lihtsalt võimalik. Seda ei juhtu mitte kuu-naa-gii.
Olin veel nädala meeleheitel pärast seda, siis hakkas tagasi tõmbama, aga see kohutav valu on mul siiamaani meeles. Et (ühte paljudest) mu unistuste meest ei ole lihtsalt olemas. Ma ei saa mitte midagi teha, et ta minu mees oleks, mitte midagi, teda lihtsalt pole olemaski!!!

Jube.

See tendents väljamõeldud kagelastesse armuda on ikka veel kohal ja muutumatu.
Ega Poeglapse isa ega Leevike ega Rongimees kuidagi teistmoodi olnud - ma mõtlesin nad välja, minu pea sees olid nad Kangelased. Kui siis reaalsus sisse lõi, oli see mu poja isa ja Rongimehe puhul mu jaoks nagu põrmustav välk.
Nad ei näinud mind üldse sedasi, nagu mina arvasin, et näevad. Mind ei olegi võimalik armastada, kui nemad ka seda ei tee! Andsin kõik - ja sellest ei piisanud. Tühi maa, ahastus ja armetus.
Mida ma üldse üritan siin?!
Leevikese puhul jõudis tema reaalsete omaduste ülekäimine minu ettekujutatutest mulle teravalt kohale ja kui olin paar kuud tõsiasju uskumata üritanud kivist vett välja pigistada, jätsin ta.
Ning põdesin veel mitu kuud edasi, et mind ei ole vist tõesti võimalik armastada, mõni võib sallida oma läheduses, kui ta päris mind ei näe, vaid on kinni mu välise kesta suhtelise meeldivuse taga.

Et mida ise meeste suhtes teisiti tegin, kui nemad mulle kohutavalt ahastusseajavana mõjunud "mittenägemisega"? Ega mina ju ka päris inimesi näinud, mõtlesin kuldse kuu selga, tunded kehasse ja piinatuse laia selge lauba taha. (Sest mulle meeldis end näha kui piinade leevendajat, noh, järelikult on piinatust vaja, et mind kihevile ajada.)
No mu oma TÕLGENDUS on, et ma TÕLGENDASIN nende käitumisi oma pea sees teistmoodi, kui need päriselt olid. Aga paremana, lahedamana, põnevamana.
Kuid nemad lihtsalt osasid minu käitumisi kuivalt ignoreerisid ja ei tõlgendanud üldse. Mida tõlgendasid, seda tõlgendasid nõmedamana, igavamana, tuimemana.

Mina mõtlesin neile kuldse kuu selga. Nemad mõtlesid mind porivaibaks. Kusjuures see, et nt Leevikesele meeldivadki porivaibad, mind ei morjenda.
Minu jaoks on (ikka on) mu lamedamaks, igavamaks ja lihtsamaks mõtlemine mu HALVEMAKSmõtlemine. Tõsi, enam see ei häiri ka mind. Mõelgu minust kes tahes kuidas tahes.
Minu olemust see ei muuda, on üsna ükskõik.
Kuigi toredate inimeste heakskiit ja vastikute halvakspanu on ikka tore. Lihtsalt ei määra mind kuidagi. Olen, kes olen, hoolimata sellest, mis teiste poolt mõeldakse.

Ilmselt see janu ehtsuse järgi on ka alus, millelt ma ei saa aru varjamisest ja valetamisest. Et ma tahan, et nähtaks ehtsat mind. Ei paremat ega halvemat, seda, kes tõeliselt on.
Mis muidugi ei seleta, miks mina armun ainult väljamõeldud meestesse. Päriselt. AINULT.
Ma olen elus ikka väga palju armunud olnud. Vbla 1000 korda? Muidugi vahel mõnesse eriti kõvasti (niu, Rongimees, niu), enamasti mitmesse korraga, aga alati, ALATI oma ettekujutusse, lukku, mis mul peas ketrab.
Tõelised inimesed? Aaa, ei, need meeldivad või ei meeldi mulle ka.
Aga armuda? Kas päris inimesse on üldse VÕIMALIK armuda? Kas armumine polegi oma olemuselt kellelegi kuldse kuu selgamõtlemine?

Mis minu jaoks wtf: minu arust mulle pole vajagi kuldset kuud selga mõelda, mul on see reaalselt olemas. Kreedo "on vaja olla nii hea, et end reklaamida pole vaja" on ka sel teemal elus. What you see is what you get, ma ei valeta, ei ilusta, ei liialda.
Ega ma tegelt ei saa ka kurta, et see teiste inimeste meelest armumist äratav pole. Lihtsalt - aga minupoolne armumine?
Seda LIHTSALT pole. Aint Sanjid jt meeldivad.

mõõk, eks ole 
Kui moodustatakse suhe ilma armumiseta, tuleb kõne alla mõistuslik "ta on toredam kui üldse mitte keegi, teeme ära".
Noh, aga minu jaoks peaks siis ikka SITAKS tore olema.
Olla minu mõistusega võttes toredam kui üldse mitte keegi on tõsine väljakutse, sest mulle väga meeldib omaette olla, ise valida, ise otsustada.
Jaa, mulle meeldib vajalik ka olla - aga selleks ei pea paarissuhet pidama, vajalik võin olla oma sõpradele ka nt.

See rist seljal, see on mõõk, noh
Phmt kirjutan siin innukalt ja pikalt, sest migreenihoog ja isegi tableti abil valuvabaks muutunud mina leiab, et igasugune hea on praegu kohane.

Oot, vaatan jälle pool episoodi One Piece'i ja kirjutan edasi! Ega Sanji ainsana seal tore ole, on Zoro ja sada kõrvalisemat tegelast ka. Ja oi! mulle meeldib selle anime moraal: tee, mida sa tahad. See on su süda, pole midagi olulisemat.
Kui midagi tahad, ongi see kõigekõige.
Näiteks magasin jaaniöö maha. Kell pool üheksa läksin ja natuke enne kuut tõusin. Plaanis oli lõunauni, aga no ei tulnud. 
Aga ideeliselt - kui teen midagi, mida tahangi teha, pingutuse mõiste üldse  ei tule mulle ajju, kuni TÄIESTI ära olen aetud füüsiliselt. One Piece räägib sama lugu: oma unelmate täitmine tähendab rämedat tööd, aga kuni sa teed seda rõõmuga, huviga, innuga, see ei ole vaev.
Miski muu ei loe, tee seda, mis meeldib ja sulle tähtis on!

Millega võikski lõpetada.

neljapäev, 22. juuni 2017

Kes ma olen?

Mõtsin netist retsepti vaadata ja siis teile rääkida, kuidas mina tzatsikit teen ja kõlbab küll - aga avastasin võrguretsepti lugedes, siis teist ja kolmandat kontrolliks peale, et teengi kõike õigesti.
Et koorimata kurgi riivimine jämeda riiviga on just see, mida ametlikud retseptidki õpetavad.
Ainult küüslauku panen rohkem, sest mulle meeldib küüslauk. Ja oliiviõli peale aega ei raiska, ma pole sellest õli külmale toidule lisamisest eales aru saanud.

Aga nojah. Selgub, et minu moodi tzatziki tegemiseks lugege netiretsepti, ignoreerige seal oliiviõli, aga till peab kindlasti olema - ja valmis! (Osad võrguretseptid ei sisalda tilli! Mis mõttes!? Münti suhtun ükskõikselt - kui on, vbla panengi, kui pole, pole.)
Ei, muidugi ei viitsi ma mingi sõelale tõstmisega aega raisata, lasen kurgil lihtsalt seista ja joon siis vedeliku ära, aga ideed see ei muuda, eks ole.

Nii palju siis jaanipäevaks valmistumisest. Ega ma reaalselt nagunii midagi erilist teha viitsi, vbla silman mõne tule üle, vbla panen köögis küünla põlema - ka lõke! Kuna lapsed lähevad maale, olen vaba naine püha ignoreerima.
Aga tzatziki on pikki aastaid, näiteks 15, olnud mu jaanipäevalemmik (nii odav, aga ometi hea!) ja midagi võiks ju mainida? Eriti kui ma eile tegin seda sööki jälle?

Nooojah.

Vaadakem asja positiivset poolt: ma ei pea püha pühitsema, lapsed võetakse ja nendega pühitsetakse mu ema poolt, võin täis rahus mitte midagi teha ja üldse mitte kurnuda.

Kuigi ausalt öelda kriibib natuke sees, et ei pea. Mitte et tahaksin, aga nii palju aastaid olen üha mõelnud ja lahendanud probleemi, kuidas lastel jaanipäeval tore oleks - ja korraga pole ühtegi nii väikest last enam, et mina midagi tegema peaks. Mis mõttes?! Ja kas ma ei saagi endale enam oma titat, kui mul on nii kõrged ootused mehele, kes teda mulle teha võiks?!
Apike.
Ma ei ole häiritud faktist, et väga kedagi ei taha, mõnega oleksin nõus.
Aga faktist, et 0 titat, väga ebamäärane lootus, et vbla kunagi mõni tuleb?!
Sellest olen.
Mismõttes mul on ja vbla jääbki olema ainult kaks last?!?!?! See tundub nii näruselt vähe. Jah, olgu, mõõtmatult parem kui üks laps, aga VÄÄÄ-HEEEE!!!!

Mossitus.

Kusjuures omast arust ei oota ma mehelt midagi müstilist.
Olgu kena, vapper ja aval, ärgu olgu loll. Mina meeldigu talle, ta olgu vallaline. KÕIK.
Ja selliseid ma tean kahte, neilt olen lapse ära küsinud, nad ei tahtnud minuga - no mida ma edasi siis tegema peaksin?!
Ok, üks on veel, aga tema on homo.
Väga keeruline probleem.

Aga see ei ole terav, just hetkel ere olev probleem, lihtsalt just praegu märgin ära, et ikka veel mõtlen samas suunas. Ma juba kaks pool aastat olen sellest teadlik, ent tegelikult see ei ole muutunud igavik otsa.
Mitte "keegi taha mind". Vaid "mina ei taha kedagi neist, kes mind sedasi tahavad, et aru ka saan".
See "mittearusaamise"-koht on muidugi vapruse nõue ka: kes ei julge mulle väljendada, riskida sellega, et mina ei taha ja ei ole huvitatud, on automaatselt ka valikust väljas lihtsalt sellega, et polnud piisavalt vapper samuti.
Et mina ise ei julgeks väljendada, kui midagi tahan? Mis te teete nalja v?

Kuigi ühe kriteeriumi võiks veel anda: kui mees annab mulle palumata nõu, võib ta minna ja end põlema panna, mul ei ole tema suhtes enam mingit huvi.

Muidu on nii, et parandan oma värskeimat juttu ja omaenda soovituste arvessevõtmine on ikka väga abiks. Näiteks lahedate asjade sisseviimine - kui kõik on nõme, kes krt peaks tahtma sellest lugeda? Kohe, kui on nõmedusi, aga taustal ka midagi toredat, on lugu parem.

Natuke on ka veider ses suunas, et mu endapildis ei too mingit muutust kaasa, et miski asi on hästi läinud. Sest - sest see on ju möödas, loevad aga ainult need asjad, mis ees? Ja ees on see jutt, mida kirjutan, mitte mingi romaanivõistluse teine koht.
Romaanivõistlus on möödas. Tehtud,
Ei mõjuta midagi. Ka mu endapilti mitte.

Peamiselt mõjutab ikka see, mis on just praegu. Mitte miski, mis juba paar nädalat tagasi oli. Möödas, möödas.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Hästi pahane postitus mineviku pihta, selge haigustunnus

DISCLAIMER: See on inimeste jalaga peksmise postitus phmt. Tõsi, ma arvan, et need, keda peksta tahaksin, ei loe ja need, kes on "mul on kahju"' või lausa midagi enamat öelnud, ei ole peksmiskirjas.

Kui ma olen haige - fakk, närune 37, oleks veel Päris Haigus! - tuleb ennast hellitada, miski muu ei päde.
Ma siis valisin endale blogisoovituste põhjal filmi ja nüüd vaatan seda juba kolmat päeva. "Wild".
Ei, ega see ei ole tõesti üldse kehv film, kolmandat päeva (ja nüüd olen umbes tunni ära vaadanud) seepärast, et olen väsinum kui tavaliselt ja tagasi jaksamispiiri "ka kolm minutit filmi on asi!" peal.
Parasjagu olen filmiga seal, kus peategelase emal on vähk ja ta küsib läbi ukse selle teadasaamise järel oma tütrelt "Are you alright, darling?"
Ja ma vihastan ja vihastan ja vihastan.
Mitte filmi peale.
Inimesed ongi sellised, mina kaasa arvatud.
Vihastan seepeale, et peategelane ütleb, kuna läbi ukse tema pisarad ei paista: "Yeah, I'm fine!", kuid ei ütle, mulle ei öeldud, see ongi mingi soovunelm, et öeldaks: "Kuule, ära minu pärast muretse! Mina saan hakkama: sinul on jama, sina võid praegu olla täpselt nii ebamõistlik, jõhker ja kurb, kui tahad. Mina saan hakkama, ära minu pärast praegu üldse pabista!"

Vihastan ikka veel, aastaid takkajärele.
Miks ma teiste peale ei mõelnud?!?!?!
Fakk, aga kes minu peale mõtles?!?!?! Kes ütles: "Sul on raske, võid minu juurde tulla millal tahes, isegi kui see on väga tihti, isegi kui see on üleni lollakas - praegu on sinul jama, minu kord on aidata!"
Ei, krt. Keegi ei öelnud. Minu asi oli olla kõige tugevam ja kui ei jaksanud, olin "Nii isekas!"

PFFFFFFFFFFFFFF!!!!

"A mine persse!" on minu arust ikka veel ainuõige reaktsioon kõigile neile mõeldes, kes tahaks mult ikka rohkem ja rohkem.
Ma, teate, ei ole masin. Pole kunagi olnud.
Et enam ei ürita ka olla, et ei tahagi - on isekus?
Kui ma teile ei meeldi, minge ära.
Krt, vähemalt ei pea ma siis teie eest hoolt kandma, muretsema "are you alright?", arvestama teie tunnetega, sellal kui keegi kurat ei arvesta minu omadega. Mul on kergem sedasi, lihtsalt minge ära, minge persse, ärge olge mu elus!

Ei, tegelt ongi juba mindud, mul ei ole põhjust rohkem kedagi peletada.
Kes on jäänud, on andnud vähemalt samapalju, kui saanud. Aga too viha, too "KUIDAS nad aru ei saa?!" elab mus ikka.
Uskumatus, kuidas nii julmalt isekas saab olla, et heita MULLE ette isekust. MULLE?!
Et ma lõpuks enam ei küsinud "Are you alright, darling?" ja tegin midagi ainult endale mõeldes, rohkem ei jaksanud teisi endast ettepoole seada, oli ISEKUS?!

Oi, ma ei saa.

Ausalt, tegelt ikka veel ei suuda seda uskuda.
Mul ei ole pahasus sees sel teemal, et enese tapmine oli inimestele arusaamatu ja nad ei osanud seda ennetada. Sellest saan aru - ma isegi ei teadnud ju. Arvasin, et on küll jäle, ent tulen sellest välja nagu alati.
Aga just PÄRAST. Kuidas saab olla, et osad inimesed pärast ka aru ei saanud?
Tean küll, olen korduvalt ja korduvalt mõistusega avastanud - aga ikka ei usu. Tundetasandil näib see nii võimatu. Kuidas teised nii teistsugused on kui mina? Kuidas nii saab, et mina näen teisi kogu aeg ja nemad mind vahel harva - kui üldse? Mis mõttes toimivad nad hoopis muudmoodi?! Kes nad on? Mu tunne, et mind ei ole olemas, ongi adekvaatne, sest sellisel moel, kui teised mulle olemas on, mind polegi neile?

Aaa, see on see eksklusiivsete kallimate mõte! NEMAD on inimestele olemas nii, nagu mulle on kõik ja nagu mina eeldaksin, et olen kõigile, kes mind rohkem tunnevad kui natukesekesekene?!
Jestas. Emake maa!
Muide, seda olen ju ka vähemalt korra avastanud?

Elu on kordumine.

Sa sured vähki ja ometi on sinu asi öelda: "Are you alright, sweetie?"
Kui sa seda ei tee, oled teiste meelest kohutavalt, uskumatult isekas ja omaenda hädade aluspõhjus.
Fakkjurmatt, nagu ütleb üks tegelane ühes mu jutus.
Fakk.
Inimesed! Lollakad!
SEDA ma olen raudselt paljupalju kordi kirjutanud, aga teate mis?
Kirjutasin veel korra ja olen rahul pealegi. Tahtsin - kirjutasin.

Kuigi haigus võiks üle minna, täh. Nagu - midagi ravida ka ei anna, lihtsalt sitt meeleolu ja nõrkus. Pea käib ringi, käsi ei tööta, näen ainult ülespoole korralikult.
Ja tahaks inimesi lüüa. Mitte et tegelikult lööks, füüsiliselt, aga sitasti võiks öelda küll. Vt ülespoole, kui ei usu.
Ei kahetse ka. Mis nemad kahetsevad v?

Tegelt on naljakas, kuidas mulle piisab ka ühekordsest laiendamata "Mul on väga kahju"'st, aga sedagi ei ole.
No enamasti, muidugi on teistsuguseid samuti. Neid ma armastan.
Aga inimeste tahe uskuda, et ei, nemad tegidki kõik alati kõige õigemini, on võimsam kui soov minuga suhelda. Mina võiksin olla See Paha, kes valesti tegi, ometi mitte nemad!
Nooojah.
Palun, ärge suhelge. Mina teid ka enam putitama ja potitama ei hakka.

See ei ole mu üksilduse salgamine. Olen üksildane vahel, absoluutselt. On lihtsalt tõdemus, et parem üksi kui koormaga.
Mis see on ka inimestel paarissuhtesse ja selle lõpetamisse pandud tundmus või? Et kui teine on ainult koorem, ei ole paarisveol mõtet?
Pagan, ma olen ikka imelik, et seda tunnet sõprussuhetesse paigutan. Aga tõsi on ka, et armusuhetega pole ma üheskoos asjade tegemisele, ühes suunas mõtlemisele lähedalegi liikunud - välja arvatud tookord, kui armusin sõpra.

Ja siis tuli selline soga välja, et siga ka ei söö.