esmaspäev, 22. mai 2017

Ressursid

Vihma ei ole olnud, aga ikkagi on õues nii hea lõhn, et usun korraga suve tulekusse, saabasteta käimisesse ja jääkohvisse. Kõik aknad ka puhtaks pestud (mingi ... kaks nädalat läks, kusjuures enamik sellest kulus pausile enne viimase ruudu pesemist), eile pesin isegi esikut ja kööki. Selgituseks, mida isegi tähendab: pesen oma korteris põrandaid umbes korra poole aasta sees, muidu ajan läbi harja, tolmuimeja ja plekkide puhul niiske laualapiga. Eksämm, tuntud ka kui muumimamma, saatis raha.
Kõik on hästi, resursid ei napi täna - noh, võikski niisiis midagi TEHA, eks ole?

Näiteks otsustada, et olgu, sel aastal ma korraldan vähemalt rahataotlemise osa rollimängijate kokkutulekust. Ent kuna keegi teine ei näi aktiivne, paistab minu tegemiste hulka kuuluvat ka üldjuhtimise sujuvalt enda peale võtmine (koos jäetava muljega, et mina ei juhi midagi, teised teevad ju nii palju. Nagu alati).
Täiega on naljakas =)
Ei ole isegi kurb, aint naljakas. Kui jõud otsa saab, eks ma nutan jälle siin.
Seda rahataotlemise plaani olen pidanud-vedanud 2 nädalat umbes, aga reaalselt tegutsenud kolm päeva. Või neli. Vat aja tajumine mul ikka veel eriti välja ei tule.
Võibolla ei anta selleks ürituseks raha - aga võibolla antakse ka. Mina olen igatahes zen - kuni taotluse tehtud ja saadetud saan, on kõik lill.
Rahuldatakse, ei rahuldata, rahuldatakse osaliselt ... kuna ei ole ootuspärane, et MINULT raha tahetakse, on muu kama.
Teema lõpp, välja arvatud et mul on plaanis taotluse kirjutamise käigus natuke oiata vahel siin. Mitte selle üle, et inimesed on lollakad, vaid peamiselt, kuidas mina olen lollakas.
Tänan tähelepanu eest.

Mu jalad on ikka tuimapoolsed. Peab tõdema.
Minul on kergelt ebamugav, mõtlen, et hea küll, panen plaastri peale, enne kui villi või katki läheb - ja avastan, et aa. Mitte lihtsalt, et juba on villis, vaid too vill on ka juba katki hõõrutud ja jalg verine.
Käisin pojaga koos poes seepi ostmas ning jälle. Eelmisel nädalavahel ka, siis oli lausa sokk verine. Muidu ei saaks arugi, et suve tulles võtsin kasutusse teised jalanõud kui sisseharjunud, aga nüüd käivad siia peale ja sinna peale hoopis muudmoodi kui saapad.

Vaikselt pageb mälestustest ka, kui üüratult jube oli aastaaegade vahetumine võtmes "laste jalad on jälle kasvanud, eelmised sügisesed jalatsid on kevadeks väikesed, jälle on vaja leida raha uuteks!"
Umbes kolme aasta eest sai see pidev närutamine läbi ja alles nüüd saan aru, kuidas teiste inimeste pea töötab.
Aaa, Tütarlapse isa, kes ei toonud mulle ära lapse mahaunustatud saapaid või pükse, polnud mitte ennekuulmatult udupäine. Lihtsalt ta ise unustas need ära, vbla lausa viskas minema, sest talle ei olnud üks püksi- või jalanõupaar nii oluline, et meeles pidada!
Aaa, kui ma mingi töö eest enam raha ei võtnud, sest ülesandeid jäi oluliselt vähemaks, ei olnud maksval inimesel mitte "Jee, mul on nüüd rohkem raha käes!", vaid temal oli suht kama, lihtsalt minu sissetulek jäi pisemaks.
Aaa, kui lapsed kaotavad ära kindaid, ei ole enamikul nende vanematest "mida teha, mida ometi teha" ja rõõm alles hoitud üksikutest kinnastest, nad lihtsalt ostavad uued kindad!
Ja see, et mu Poeglapse isa mulle üldse raha ei kippunud andma, tuli sellest, et ta ei saa (ikka veel, pole talle seletanud ka) aru, kui vähe mul seda oli!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kuigi ma ikka veel mõtlen, et krt, saada kuskil väljas söögikohas kokku peab tähendama, et kutsuja maksab - või ei tasu lihtsalt välja sööma minna, kutsuda saab ka koju külla ning seal ise süüa teha.
Sest nii palju raha, et ette sellega arvestamata enda eest väljas süües maksta, on mul nii harva olnud, et ikka on harva.
Kuigi kohvi ma nüüd ostan suht rahulikult, kui isu tuleb. Aga no sellega ARVESTADA, et mul on nagunii raha väljas söömiseks, saab ainult väga pime inimene.
Ja sokke ostan, kui neid napib (muide, leidis aset suurejooneline sündmus: võtsin radika pealt kuivamast paari halle sokke, panin jalga ning alles õhtul tuvastasin, et hei. Need pole üldse minu sokid, hoopis poja omad) ja pulgajäätist, kui lastel isu. Pesu pesemiseks pole seepi riivinud iidaegadest saati. Ega läbi läinud lambipirni asendamiseks esikus keeranud ühte välja elutoalühtrist, sest sinna jääb kaks veel, aga esik oleks täiesti pime.

Ma isegi mõtlen arvutimängu ostmisele. Sest Civilization on nii tore.
Nagu - mida?!
Ma olen enda kohta nii jõukas, et oooh. Jaa, osta on plaanis juuni alguses, kui riik mulle maksab, aga ikkagi.
Võibolla minu äärmiselt külm suhtumine sisekujundusse on ka kroonilise rahapuuduse tulem? Et tegelt on ju kama, et seinakate koorub ning on jaburat värvi - seinad on püsti? Sooja hoiavad? Järelikult on kõik korras.
Et sektsioonkapp mu toas on pruun ning näeb täiesti kõlbmatu välja? No ega ma pruuni suhtes just vaimustust tunne, aga kõik asjad sellest välja võtta, liivapaberiga nühkida, värvi eest maksta, värvida, kuivada lasta, siis jälle kõik tagasi panna ... nii palju kulutusi nii rahas kui energias!
Siis võiks kapp vähemalt süüa teha pärast või kuidagi selgelt parem olla endisest. Aga ta oleks lihtsalt paremat värvi? Ei viiiiiiitsi.

Ja kõikvõimalikud pildid seintel, kardinad, laudlinad - kas neist on KASU? Ei?
Pesen ära, panen kappi ja unustan sinna igaveseks.
Piltidel seintel oleks siis mõtet, kui mulle need seinad muidu ka meeldiksid. Oleksid ilusat värvi või midagi. Aga kuni nad on sellised ... noh, ruume omavahel eraldavad ja lage toetavad moodustised, mul on siiralt kama, kuidas nad välja näevad.
Ja isegi kui raha nüüd leiaks (päriselt leiaks!), mind kohutab mõte töömahust.
Viia mööbel mujale, võtta vana seinakate maha, eemaldada elektrikontaktid, põrandaliistud, mõõta välja, lõigata ja liimida seina uus seinakate, põrand katta ja maalriteip kanda ruumipiiridele, seinakate ära värvida (ainus töö, mis mulle meeldiks), eemaldada teibid jm, panna elektrikontaktid, liistud jne tagasi, tuua ja panna uuesti paika mööbel - ja selle kõige juurde pole veel arvestatud ettenägematuid asjaolusid, mis alati ilmnevad.
Brrr.
See oleks ÜKS ruum.
Ma küll pole eriti punktuaalne ja mind ei segaks veidi ebaühtlaselt paigaldatud seinakattepaneelid ega paar põrandale läinud värviträpsu, aga nooruslikku indu remonti teha minus küll pole. Mis siis, et ma ise ka näen, et kole on.
No on kole, siis on. Kah asi. Oleks veel ebamugav, oleks loota, et vähemalt mingi motivatsioon oleks end liigutada! Aga kole?
Ma olen nii palju hullemat näinud kui millegi "kole" olek. See viimane mind seega lihtsalt ei huvita.

Et koleduseteemat tasakaalustada, panen mõne ilusa pildi Nägusast Noorest Mehest. Noh, nt nooremast Jared Letost.

reede, 19. mai 2017

Väga väga

Ilmselgelt läksin jälle oma jaksamispiiridest üle.
Kui muidu aru ei saa, et nii ei tohi, ütleb keha seda väga veenvalt (ja valusalt). Kuigi need migreenitabletid on imelised ja Rennie toimib natuke ka maojamade puhul. Aga nad on sellised leevendajad, mitte "rabelen edasi, ma ju saan!", vaid "nõrkus ja jõuetus on nii palju paremad kui valu!"

Venin mööda kodu nagu iminappadel tulnukas ning püüan leida kõige vähem vastikuid tegevusi. Ei suuda otsustada, kas tahan rohkem Boondock Saintsi edasi vaadata (50 min) või Ameerika jumalaid (lk 494) lugeda (täiesti suvaline link, tuli guuglist ette).
Nii et kirjutan hoopis võrgupäevikut.

Vahel ikka mõtlen, miks ma teen endaga nii. Normaalsed inimesed ei ole selle probleemiga kimpus, et nad teevad nii palju, et keha ei pea vastu. Mulle on see tavaprobleem, lausa põhiline probleem, kui ausaks minna. Miks?!
Sest kui tegevusi valin, mu mootor on "aga äkki see meeldib mulle?" Et äkki on pärast paha ja valus hoopis? Noh, võtan selle riski. Et ma ka midagi ei karda, ei nõua see mult ka mingit eneseületust.
See ei tähenda, et mulle meeldiks, kui pärast valus ja halb hakkab. Lihtsalt olen valmis sellega riskima. Panema oma sõrmed sahtli vahele, sest äkki seekord ei murdu?

Elus kipun ikka maksimumi püüdlema ja et vahel on jube halb pärast? Nagu JUBE halb?
Sitt lugu küll, aga ikka parem, kui rahulduda mingi tasase keskmisega.
See ma olen. Selline ma olen.
Ritsik püstitas küsimuse, miks on inimestel just sellised bloginimed nagu on.
Vastasin sinna. Ausalt muidugi =) Väga väga lihtsalt on see, mis ma olen. Äärmused. Tugevad värvid ja lõhnad. Ei midagi tasast ja mahedat.
Aga ikkagi tekib küsimus, MIKS nii teen?! Miks selline olen? On ju lademes teistsuguseid ka, miks ma nii olen valinud elada?! Mida ma tõestan endale ja teistele?!

Fakk ...

Samas, võibolla ongi see vapruse paratamatu kaasnäht? Et kui rohkem ette vaataks, kui enda heaolust rohkem hooliks, ei topiks sedasi ise sõrmi sahtli vahele?
Ei saa juua end purju, tundmata pärast pohmelust. Kõigel on hind ja halbolu on vahest kartmatuse oma?
Väga võimalik, väga võimalik.
Oleks see siis mingi "uue mina" omadus! Ei, selline olen kogu aeg olnud. Kogu aeg sirutanud sõrmi kohtades, kus normaalne inimene nad peo sees peidus hoiaks. Muide, mul on päriselt ka kord sõrmeluud murtud olnud. Mis te arvate, kuidas see nii läks?
Üritasin jõusaalis raskusi muuta, teadmata, kuidas see täpselt käib, ka kelleltki küsimata, ja kolm kilo rauda kukkus sujuvalt mu näppudele.
Oli küll valus, tänan küsimast.

Ahhhh, ja see on ka ilmselt sama asi, see üles-alla käimine teemal "annan kõigile, kes olemas on" ja "tahan ise hoolitsust". Maailm on täis inimesi, kes ei anna kellelegi ja ei tunne ka, et keegi peaks neile andma, elavad ühtlases tasasuses.
Aga mina nii ei saa.
Lihtsalt ei saa.

Melanhoolne tõdemus, välja arvatud et ma ei ole eriti melanhoolne. Jaa, muidugi olen nõrk ja jõuetu, ent kurblik ainult pisinatuke, sest ma väsinuna alati olen selline.
Ja haigena. (Eile hakkasin nutma, kui mu poeg mulle midagi järsul toonil ütles, sest nii sitt oli olla ja keegi ka ei hellita mind, niuts, niuts! Ta siis tuli ja hoidis mul veidi aega ümbert kinni, kuni nutt üle läks.) (Eile oli ikka erirõve vahepeal.)

Tegelikult ei ole see eriti nupukas postitus, möönan. Mul säravamad mõtted tulevad ikka hea tunde pealt, seda üritan siis hoida ja nutikalt põhjendada. Aga kui on kehv, on ajus ruumi täpselt selleks, et tõdeda: sitt on.
Praegu enam isegi ei ole, aga - sitt oli.

kolmapäev, 17. mai 2017

Sisse tulev ja välja minev

Vanamuusika rünnak kesk ööd.



Vaatasin läbi oma aprilli sissetulekud ja väljaminekud.
Kurat, isegi uut pesumasinat ei ostnud (kuigi läkitasin Poeglapse kaks korda välisriiki korvpallivõistlema, mis oli kokku kallim kui pesumasin) ja ometi olid väljaminekud sellised, et ... ausalt, olen imestanud, mida kuradit teevad inimesed, kes kulutavad kuus tuhat eurot, ilma et neil oleks suur pere ülal pidada ja arved maksta, oma rahaga. Loobivad seda lindudele söögiks v?!
Ja nüüd mitte ainult et suutsin selle kõik ära kulutada, vaid mul ka täiega nappis raha vahepeal.
Ausõna, kui poleks Poeglapse isa saadetud tulumaksutagastust lapse eest, oleksin üleni hädas olnud!

Hea küll, erinevad tervishoiu- ja meditsiiniteenuste, ravimite ja elektroodide arved võtsid omajagu. Mul ei olnud ka teadvuses enam, et konjak on kallis (tegelt ma selle pudeli ostsin ühele teisele peole kaasa kui see, kus ta lõpuks konjakijoomiseks kulutasin, aga seal ei teinud isegi lahti) ja inimestele kingitusi ostes võibolla ei tasu mõelda "See on ju ainult raha!", kui pärast endal halb.

Aga need napid kaks korda väljas - isegi mitte päriselt süüa, lihtsalt ampsata, ent koos lastega? Veel kaks kohvi väljas? Arvuti tolmust puhastamine? Natuke reisimist rongiga? Kuidas see kõik nii palju võttis ja kust ma varem selle jaoks raha leidsin?!?!?! Ma ju vahel ampsasin ka väljas, piisavalt tihti, et endale ära põhjendada: ega ma ei maksa söögikohas toitudes toidu ja joogi eest, ma maksan võimaluse eest rahus soojas ja kuivas kohas istuda ning mitte muretseda nõudepesu ega ka millegi muu pärast?
Kui raha on nii kaua järjest, et jõuad ära unustada, kuidas ilma on, ikka tõusevadki ootused ja elustandard.

Teate, ei lähe inimene rohkemast rahast oluliselt õnnelikumaks.
Kui kunagi mitte midagi ei saa, on jama. Aga kas kuus kulub 500 või 900 raha, ei oma mingit kvalitatiivset vahet - mulle vähemalt.
Mul on nüüd uusi riideid ning ehteid, mu lastelgi on riideid ja ehteid ka täiesti piisavalt. Väljaminekute hulk peaks LANGEMA, mitte tõusma? Aga ei, ma lihtsalt annan vähem meeldivaid või ebasobivas suuruses riideid ära ja ostan uue kleidi, mis rohkem täkkesse.

Enam ei tee nii. Aitab küll.
Nii jõukas ma tõesti ei ole.

Krt, kell on juba peaaegu õhtu?! Ja ma pole rohkem kui 2 rida kirjutanud ilukirjandust!
Muide, mõtlesin täna rongis sõites, et kuigi olen teadlikult pingutanud, et mu lood saaks Blechdeli testis läbi, üks veel-mitte-ilmunu vist ei saa. Olgu, seal ongi naistegelasi napilt, peamiselt on kaks meest lumes sumpamas, aga kas see peaks vabandus olema või?
Mitte et lugu ümber teeksin, lihtsalt - see tuli nii loomulikult, nii sujuvalt, et naised on loos aint lisandused meeste eludele.
Mingid ripatsid, mitte iseseivad inimesed.
Tuleb endale teadlikult meenutada, et me oleme inimesed! Mitte "ka inimesed" vaid inimesed! 
Lahedad tundelised stseenid võivad aset leida ka naiste vahel! Ei ole naistel ette nähtud igavad olla, kui mehi silmapiiril pole.
Kurat, see tekitab küsimuse, mida oma järgmiseks stseeniks kirjutada. Mõtsin anda ühe lause naistegelasele, kes mulle eriti ei meeldi, aga kui mitte teha järgmist dramaatilist stseeni meestega, vaid sellele lausele midagi ehitada, peaksin ju terve lehekülje temaga tegelema!
Ei, annan lause naistegelasele, kes mulle meeldib ka. Mhmh.

69 sõna veel.

Vaata, see demonstratsioon, kuidas ma olen kirjutades nürilt järjekindel, mis siis et puhanguid on minimaalselt, on ositi see, mida ma oma vaiksel moel olen siin võrgupäevikus algusest peale teinud.
Mulle läks hästi hinge kellegi küsimus paar aastat tagasi, et mida ma mõista annan, mida väljendada tahan sellega, mida kirjutan?
Ikka mõtlen sellele vahel.
Sest ma näitan end nurga alt, loomulikult. Aga alles täna ühe sõbraga arutades taipasin, mis see on, mida teen ja mida ootan.

Mina naljalt ennast ei kiida. Jee mina, tegin seda, jee mina, tegin teist, tuleb enamasti teemade peale, kus olen ise ette arvates keskmisest kehvem ja millega vaeva nägin.
Aga neid asju, mida enda arust sujuvalt hästi teen ja olen, ma enamasti jutuks üldse ei võta, sest mu vaikuse taga on soov näidata; "A see ongi mulle tavaline ju!"
Noh, ongi, eks ole.
Ent see ei tähenda, et ma ise vaikselt endaga rahul poleks, et neid teen ja suudan ja elagu mina! Et tegelikult kasvõi natuke kiitust ja tunnustust ei tahaks, sest olen nii kuradi lahe, te ju märkasite? Märkasite ju?!

Lihtsalt eeldan, et mul pole vaja öelda, inimesed näevad niigi. Ja noh - vat seal tuli enne enesetapmist ikka räme lõtk sisse.
Olin tükk aega täis siirast uskumatust, et ei nähta?! Olgu, teen paremini. Ikka ei nähta?! No olgu, olen veel parem. Ma olen nii kuradi hea, parem olla lihtsalt ei suuda - ja mida ma maailmalt tagasisideks sain? Kas keegi oigas, kuidas sa oled nii krdi oivaline, lihtsalt rõõm, et sa oled nagu oled? Kas keegi üldse märkas sõnades?
Ei. Maailm. Tahtis. Rohkem.
Inimesed. Väljendasid. Mida. Võiksin. Ikka. Paremini. Teha.

Kui olin antidepressandid peale saanud, tuli arusaamine, et aa. Enamik inimesi on lollakad.
Algul ilmnes see, kui oma ilukirjanduslikke lugusid tegin ja ühele täiesti nutikale toimetavale kodanikule, kes siin, seal ja kolmandas kohas  ütles, et keera tuure madalamaks, ei ole vaja kõike pudiks mäluda, seletasin mitu korda, et lugejad on lollakad, nad ei saa nüansiga väljendatust tõenäoliselt aru.
Tegelt olid ta soovitused head ja võtsin neid kuulda loogikaga "Noh, aga sina ju said aru? Ah, ei pea kõike madalaimale võimalikule tasemele söödavaks tegema, õige!"
Aga nüüd pean ka tõdema, et ega paljud inimesed ei taipagi muidu kiita, kui ise ees ära ei kiida, et näe, seda tegin hästi ja toda tegin hästi. Tahad, et märgataks? Peab ise ütlema, et näe, see oli hästi, tunnusta!

Ega ma ei taha näpuga näidata.

Selliseid on teisigi, näiteks Rents või notsu - loogika on ilmselt neil nagu minulgi, et kui mul seda või toda hästi teha raske pole, ei olegi see Saavutus. No mul on eeldused, millega on O või K tegevust lihtne teha, ega see minu teene pole! Või näiteks mul on kuidagi J veres ja kogemustepagasis, kerge on olla nürilt järjekindel kohas, kus 97 inimest sajast loobuksid.
Enda kiitmine asjade eest, mis pole vere hinnaga välja võideldud, tundub kuidagi - hirmus kohatu.

Nüüd olen natuke heldemalt end kiitnud ka, näiteks võrgupäevikus.
Aga enamikku häid tegusid ikka ei maini, sest need on ju loomulikud. Keegi peale kõige targemate ei märka mu kangelaslikkusi, kui ise esile ei tõsta? Nojah, mis teha.
Nii on.
Aga kurat, ega ma KÕIKE head ju ometi kiitma ei hakka?!

pühapäev, 14. mai 2017

Nädalavahetus - ja ärge tulge mulle rääkima, et see veel kestab!

Ma ei teagi, miks see laul mulle nii meeldima on hakanud, aga on.



Muidu: kas ma pean nii palju tegema, et kogu aeg puhkan eelmisest päevast välja?! Ilmselt ei.
Ma mõtlen välja veel, miks ma siis teen nii. Aga seni elan nagu oskan.
Raskustega.
Halle juukseid on ka kõvasti juurde tulnud. Enamasti ma oma meelekohti ei näe, aga kui juuksed kinni, siis mõtlen, et krt, peaks värvima v? Ma ei ole veel otsustanud, kas tahan. Vast on loomulikud hallid karvad hoopis lahedamad? Samas, nii oleks hea õigustus enda ees nt punaseks teha hoopis kõik.
Ma olen punane olnud küll. Vbla on taas aeg.
Vbla ka mitte.

Siis ronisin hommikul kaalu peale kuuajase vaheaja järel. "Aah, ma olen paksuks läinud!" ütlesin esimese asjana. Siis: "Ei, kui ma olen ühe kilo juurde võtnud, ei ole "olen paksuks läinud" see asi, mida öelda või mõeldagi!"
Seda enam, et 2 kilo on täiesti suvaline kaalu kõikumispiir.
***
Nüüd on enam-vähem normaalsed asjad öeldud ja edasi läheb kõik mulle endalegi hoomamatuks. Sest eilne päev oli enda surnuksrühmamises juba omaette tase. Ei tundu takkajärgi mõeldes ka reaalne.

Esiteks läksin lõunalinna. Pealinnast 8:04 mineva rongiga.
Siis läksin jalgsi Ada juurde, kuhu panin osad raskemad asjad.
Sealt läksin Lutsu raamatukokku, sain teada, et saavutasin ulmejutuvõistlusel 10.-11. koha, millega olen rämerahul, sest jutt oli minu enda arust hea, aga ulmet (nagu ma kõigile, kes huvi tundsid, entusiastlikult rääkisin) näpuotsatäis, ja phmt oleks minu päevane jaksulimiit juba otsas ja lusikatel lõpp peal.
Ainult kuna olin nii rõõmus oma koha üle (enne arvasin, et suvaline koht vahemikus 7-17 on hea, aga kui selgus, et esiüksteist avaldatakse paberil ja raha eest, kohe tahtsin sinna kuuluda), ei kukkunud päriselt kokku, vaid läksin jälle jalgsi Ada juurde tagasi ja magasin.
Kaks tundi.
See, kes on vasakul seljaga, sai kolmanda koha ja jee meile mõlemale!
k.k.p.s. tegi pildi
Ja siis läksin postapokalüptilisele stiilipeole.
Raskustega. Ma ei leidnud õiget kohta ning kõmpisin enne kolm korda ümber vale ja kuradi suure maja, mida arvasin olevat number 42, sest ta oli 44 kõrval ja ühe seina peal oli näha väga kulunud "2", mille kõrvalt arvasin nelja ära kukkunud olevat.
Ma eksisin. 42 oli hoopis teisel pool 44. 
Aga no leidsin viimaks üles.

Jõin end seal purju, tantsisin väga vaikse muusika saatel täiesti üksinda, tegin kaks suitsu, vestlesin, vaatasin seinal jooksvat ilma hääleta filmi ja taandusin siis Ada juurde, sest kell 22 oli mu mahv nii otsas kui otsas. 
Ja kell 02.50 ärkasin iivelduses ja peavalus.
Poleks vist pidanud 100 grammi konjakit ära jooma. Kuigi see oli päris konjak ja maitses ka hästi.
Aga arvestades, kui vähe ma joon enamasti, oli seda selgelt palju.

Ja siis võtsin tablette ja käisin öösel duši all ja tänaseks olen --- no olen elus.
Napilt.
Kui koju saan, taastun. Ma arvan, mitu päeva. 

A koht ulmejutuvõistlusel on ikka nunnu. Nagu - jee, ilmun jälle paberil! Lubadus selleks aastaks juba täidetud!