kolmapäev, 13. märts 2024

Kuidas on sedasi?

Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind. 

Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo. 

Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri. 
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi. 
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi. 
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan. 
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette. 

Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin! 
Igal pool ja alati imelik ...

Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu. 

Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui  "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru. 
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat. 
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste. 
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks. 
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida? 
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!

K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe. 

Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?

laupäev, 9. märts 2024

Väga väike meeleolupost

Kunagi tegin selliseid alailma, aga siis kolisin nendega fb-sse ja siia jäid pikemad arutlused. 
Aga see teeb võrgupäeviku igavamaks, kas pole?

Ostsin küpsisetaignaga Ben & Jerry's-t*. Kaks pooleliitrist pakki. Kuigi Poeglaps eelistab väga tugevalt pannkoogi peale tavalist vaniljejäätist, mitte mingeid segusid, kuitahes häid. 
Hommikul, kui ta oli kõvasti paljast jäätist puginud ja tahtis seejärel makarone, tuli juttu. 

Poeglaps: Oleks sa ostnud tavalist jäätist, küsiksin ma pannkooke, aga sa ostsid Ben&Jerry's-t.
Mina: Tead, miks ma ostsin Ben&Jerry's-t?
Poeglaps: Sest ... (jääb mõtlema)
Mina: Sest Regati kilohind oli seitse midagi ja B&J oma allahinnatuna kaheksa midagi.
Poeglaps (ilma irooniata): Jah, siis oli füüsiliselt võimatu. Mhmh. 




*Jah, ma tean, Ukraina toetaja ja armastajana ei peaks ma neile võibolla oma raha andma. Aga sitaks hea jäätis on ja sõda aina kestab ja kestab ja allahindlus oli hirmus suur! Füüsiliselt võimatu oli B&J asemel Regatti osta!

reede, 8. märts 2024

Mis värk on tahtmiste ja vajamistega

Och, mõtlesin välja, mis värk on mul vajamiste ja tahtmistega ja mille pärast ma ei taha midagi, mida ei vaja.
Sama loogika, miks ma raudselt veendunud olen, et kui asi töötab, pole vaja seda parandada. 
Ma ei jaksa. Elada elu nii, et parandad ainult seda, mis katki ja mille puudumine kohutav, on raske. Aga hakata sinna veel mingeid lilli ja liblikaid juurde panema, et tundub hea mõttena ja võiks ju? Mis te teete nalja või?! Elu on niigi raske, tegemata lisaks mingeid plaane, hankimata lisaks mingeid ebavajalikke asju, kulutamata lisaks mingit energiat! Kust krt peaks võtma mingitki huvi asjade või inimeste vastu, keda/mida mul konkreetselt vaja pole?! Mida?!

Ma ei saagi aru tahtmisest asjade järgi, mida vaja pole. Kui mul juba käivad neelud kuskile suunda, mul on seda midagi vaja. Sest niisama tahta? Pole minu teema.

Tahtmine võtab jõudu ja mul pole seda üle millegi jaoks, mis mu elu paremaks ei teeks. 
Paneme tähele, et isegi neid asju (inimesi), mida vajan, ma vahel ei saa. Ok, pooltel kordadel ei saa. Siis on ka maailma lõpp käes. Võin välja kannatada, ent kerge see küll pole.

Aga kui elamine ei ole raske, kui elamine ise on täiesti tore, kujunebki välja hoopis teistsugune suhtumine tahtmisse ja vajamisse. Siis võibki eelistada tahtmist - sest vajamine on liiga meeleheitlik.

Mina samas suhtun nii, et tahtmine on mingi loid tunne, mis kuhugi ei vii ja midagi ei eelda. Kui ma tahan veisesinki, aga pole, on ainult muna ja majoneesi, ma keedan muna, segan seda majoneesiga ja probleem lahendatud, sest kui kõht täis, ega ma mingeid söögiasju enam vaja ju. Taha ju. Jah, helbepudruga veisesingiisu ei rahulda, aga muna ajab juba asja ära.
Mu isud on ka väga taltunud, muidugi. 25 aastat tagasi ma sõingi liitrise jäätise korraga ära, sest mul oli selle järgi nii suur isu. Nüüd ma enam ei näljuta ennast ja mingeid selliseid hulle vajadusi pole. 

Mõistusega olen omaks võtnud, et olen maailmaimelik. Aga tunnetega ikka arvan, et teised on nagu mina, ainult peidavad seda paremini, ja hämmastun. Ent tegelt on loogiline: kui ma kunagi ei ole jaksanud pooltki seda, mis levinud, kuid sundinud end teistega sama palju tegema ja suutma, mul kujuneski välja hoopis teine maailmavaade. Sest mul oli vaja (he-he) hoopis teisiti suhtuda, hoopis teisiti end hinnata ja kaht korraga - mõelda nagu "teised" ja tegutseda nagu "teised" lihtsalt ei saanud. 

Ma nõudsin endalt ikka hirmsasti. Kust ma võtsin, et nii on vaja? No ikka kodunt kaasa saadud. "Meeldi kõigile, tee kõik õnnelikuks, kui sa seda ei suuda ja grammigi ainult enda õnne nimel tegutsed, oled isekas!" 
Reageerin siiamaani teravalt, kui keegi jälle ütleb, et isekas olen. Viimasest korrast on küll aastaid möödas, ent ma ei arva, et inimesed on ümber mõelnud. Ma arvan, et nad (te) lihtsalt ei ütle välja, sest on selgeks saanud, et keegi ei võida midagi, kui mul olemine halvaks teha. 
Mis on õige. Keegi ei võida. 
Võibolla loevad ametlikud diagnoosid ja puuded jne ka. Kui ikka arstid ütlevad, et minuga on halvasti, küllap siis ongi - kuigi ma pidin spetsiaalselt arste mööda käima ja end tagasilöökidest mitte heidutada laskma, et lõpuks ametlikud diagnoosid välja võidelda. Väga nõrk ja hädine inimene poleks seda suutnud.
Mina suutsin. Võitleja. Ja selle peale inimesed usuvad, et mul on päriselt ka raske?
Ohjah. 

Täna õhtul tunnen end paremini. Olen rollimängijate kokkutulekust vist taastumas. Isegi tõlkisin lehekülje, sest ma lubasin poole märtsi ajal selle valmis saada ja niisiis ON VAJA teha. 
Jee mina. 
Aga ma tõesti rohkem ei jaksa. Midagi tahta veel? Pfffff ...

* Aaa, seda vist peaks ka mainima, et kuna ma eeldan kõiki olevat nagu mina, tahaksin olla vajatud, mitte tahetud. Sest mis on tahtmine minu maailmas? "Nojah, oleks tore - aga kes viitsib selle nimel vaeva näha?!"

esmaspäev, 4. märts 2024

Eriti raske sotsiaalne olemine

Lugesin Rentsi postitust sellest, kuidas sotsiaalne naine olemine on raske, ja leidsin sellest tiivustust kirjutada, kuidas on jah. 
Eriti kui naine juhtumisi on nii füüsilise kui vaimse ... krt, mis see on? Ei ole "puudega", esiteks ei ole mul vaimset puuet ja teiseks ei kirjutanud riik mulle vahepeal üldse mingit puuet välja, olin lihtsalt "osaliselt töövõimetu" selle pealt, et mu parem käsi ei tööta päris nii, nagu ideaalne oleks, ja pea valutab alailma. Ei ole ka "erivajadusega", sest mu vajadused ei ole kuigi erilised. (Süüa, juua, soojust, et koormus väga suureks ei läheks. Suur on muidugi suhteline mõiste.) Muidu ütleksin, et olen "invaliid", aga kui mu teadvusse jõudis, et see on inglisekeelsest väljendist "invalid" ehk vale, valedel alustel põhinev, ebaloogiline vms, leidsin, et selle sõna kasutamise vältimine ja riiklikult toimunud ümbersõnastamine on tegelikult arukas ja vajalik. 
Okei, vana hea sant ilmselt kõlbab. Niisiis, eriti ei ole sotsiaalne naine olemine kerge, kui see naine parasjagu sant on. 

Käisin rollimängjate kokkutulekul. Suht hea kokkutulek oli. Paljude teiste meelest suisa väga hea.
Mul oli mitu head üks-ühele vestlust huvitavatel ja isiklikel emotsionaalsetel teemadel. Sain pikki ja tugevaid kallistusi. Vaimse tervise vestlusring osutus täitsa toredaks. Üks naine kallistas mind lõpus ja ütles, et päästsin ta elu ja ta on selle üle nii tänulik (pidasime pikki netivestlusi, kui tal raske aeg oli). Lisaks paistab tal olevat uus hea suhe mehega, kellega mul ka meeldivaid mälestusi on ning mul on nende pärast väga hea meel. (Muuhulgas oli see mees üks neist, kellelt last küsisin, kui parasjagu sel teemal tegutsesin.) Mängisin ühe lauataguse impromängu, mis oli meeldiv. Käisin jalutamas. Mitmed inimesed kiitsid mu küpsiseid - kuigi Poeglaps sõi ja kiitis esimesena ja siis ma teadsin, et on head. Tema juba niisama ei kiida.
Kohal olid isegi beebi ja koer - kumbagi küll ainult üks, aga see-eest eriliselt nunnud.
Magasin öösel hästi ja hommikul ärgates pea ei valutanudki.
Kahjuks hakkas varsti jälle. 

Ehk siis kokkutuleku arvukad head küljed ei kaalunud üles seda, et osad kohalolijad ei ole just mu lemmikud, et inimesi oli palju ja nii osad inimesed kui osad vestlused häirisid mind. Mitte hingelised vestlused, vaid need, kus iga osaleja korrutas muudkui üht ja sedasama. Teate vist?
Kui üks rääkis "mis värk on larpidel osalemisega ja tahaks rohkem osalejaid" -teemal oma jutu ära, esitas teine vestluses osaleja OMA peaaegu identse versiooni, sest ta tundis, et see on õige ja tahtis teistele selgeks teha, et nii on. Siis võttis kolmas jutujärje üle ning kandis ette OMA üsna samasuguse versiooni. Ja siis neljas. Ja siis viies. Ei toimunud sünteesi ega arengut ning kõik rääkisid tegelikult üht ja sedasama. Erinevused nende hinnangutes jäid väga pisikeseks.
Larparid tegutsevad erinevates kogukondades, mis ei kattu ÜLDSE. Meie oleme vanad peerud ja eestlased. Kõik tunnevad kõiki. Aga teisi gruppe me ei tunne. Ei ole ühtset rollimängijate koondumiskohta, kus mängude teated üleval. No on fb, aga tegelikult panevad oma teated tehtava mängu kohta rollimängugruppi üles ainult sama kogukonna liikmed, kes siin on. Võimalikud uued tulijad ei leia infot. Teiste gruppidega meil ka kontakte pole. Võiks olla. Aga pole. Võiks olla koht, kuhu kõik mängukuulutused laekuvad. Aga pole. Discordi grupp on. Aga seal käiakse veel vähem kui fb-s. 
Siis alustab kõigile juba tuttava jutuga jälle esimene või teine vestluses osaleja, öeldes, et võiks ikka olla koht, kuhu mängukuulutused koonduksid. Siis esitab oma (muutumatu) arvamuse kolmas, kinnitades, et pole sellist kohta. Siis rõhutab neljas, et uued tulijad ei leia infot, infot peaks rohkem olema.. Siis tuletab viies meelde, et on olemas erinevad kogukonnad, meie siin oleme ainult üks grupp. Vanad ja eestlased.
Igaühel on eelnevaga identne sõnum. Ositi oli isegi sõnastus sama. 
Vahele küsib kuues osaleja vähemalt neli korda, et kuidas siis ikkagi saada rohkem mängijaid. Aga midagi uut ta ei kuule.
Kolmanda ringi ajal läksin minema, ent kahju oli juba sündinud. 
Mu arvamus inimestest sai jälle löögi ja pea hakkas uuesti valutama.
Jaa, see valutas esimesel päeval alailma sellise taandub-tugevneb-taandub-ununeb-tuleb jälle rütmiga.

***

Kirjutamisse jäi praegu tore kahekümnetunnine paus - ma algul lugesin Rentsi lugu kohe, kui see ilmus.
Siis hakkas mu pea kõvemini valutama. 
Nii kõvasti, et kirjutamine ei olnud enam teema. JA seda tiheda tabletivoodriga. Mis tähendab, et olen vahepeal maganud ja civi mänginud, koeraga poodi hiilinud ja vaevaliselt tagasi komberdanud, söönud (ma PEAN SÖÖMA, muidu ei saa magada!) ja isegi mitte mõelnud kirjutada. 
Kokkutulek ega selle teine päev - mis oli põhiliselt hommikusöök ja siis kojuminek - olid peavalu suhtes oluliselt leebemad. Oli valus, kuid noh, talutav. Tablett peale ja saab elada küll. Mul koondus sellesse teise päeva pealegi rohkem meeldivusi kui päris-kokkutulekupäeva, sõitsin lemmiksõbraga koju ja nii põnev oli rääkida, et läksime lõpuks veel välja sööma. 
Saate aru, selline inimene, et ma ei pane natukenegi, pisinatukenegi pahaks, kui ta ütleb: "Tead, sa oled kõige keerulisem inimene, keda ma tunnen," vaid naeratan ja ootan laiendust. Ma nii armastan teda!

Nojah, aga tänane päev on kohutav olnud. Öösel ma ei saanud magada, sest kui on sotsiaalselt nõudlikud päevad, ma kaotan isu, kui ma ei söö, ma ei saa magada, ja no sellise pinge peale vähe magamine ka tõi kaasa nii jubeda päeva, et ...
Selle kogemuse peale ma ikka väga tõsiselt pean mõtlema, kas tasub end sotsiaalsete sündmustega, kus osalevad inimesed, kes mulle ei meeldi, tükkideks rebida. Mis siis, et on palju hirmus toredaid inimesi ka. 
Sest ma tunnetan inimesi kaugelt liiga tugevalt. 
Ma ei hakka ju inimesega jõhkrutsema, kui ta on igati sõbralik, lihtsalt veits nõme. Aga samas tunnetan seda, et ta on nõme, igal hetkel, saan hea näo tegemisest siukse peavalu, et 200 mg sumatriptaani ja 1200 mg ibuprofeeni ka ei aita, ja kaotan hulga aega oma elust veel takkajärgi. 
Ma ei läinud täna silmaarsti juurde. Ei tõlkinud sõnagi, ei kavatse ka. Ei teinud ühtegi kehalist harjutust peale õlaringide - isegi migreenivastaseid praegu teha ei suuda.  Mul on nii halb.

Ma päris muretsen. 
Et ... ma ei saa kunagi minna nt larpile, kuhu tuleb ka mõni inimene, kes mulle ei meeldi? Piknikule, sünnipäevale, krdima ... maitea, paadisõidule? Saangi ohutult suhelda ainult oma lemmikinimestega, sest muidu juhtub nagu tänane päev?
Sotsiaalne sant olla on ikka ERILISELT raske.