kolmapäev, 26. aprill 2017

Headel läheb hästi?

Maailm on täis erinevaid inimesi.
Ma ei pea kõigiga klappima, jaa, tean. See pole muuhulgas ka võimalik.
Ma ei pea isegi kõigiga klappima, kes mulle meeldivad.
Aga kui ma olen emotsionaalselt hapram - muide, ikka imestan, kuidas paljude inimeste meelest on mõistus ja tunded kuidagi otseselt seotud ja kui midagi tead, peaks see nagu vahetult tundeid mõjutama? - lööb ikka jalust maha, KUI rõverumalad mõned on.

Kui olen tugev ja vääramatu, mõtlen: "Ach, lollakad, pole minu vastutus!"
Ent alati ei ole. Siis mind piinab, et maailma ümber teha ei jaksa.
Ja väsimuse määr on raudselt üks nõrgakstegevaid faktoreid. Ööhakul on kõik poole halvemini, kui hommikul tund aega pärast ärkamist.

Tegelt mu mõtlus on ebamääraselt seotud selle postituse all olnud kommentaariga, et laias laastus ongi ju nii, et headel läheb hästi.
Mul tuleb seepeale kohe suhu kibe maitse, sest raudselt minu elus headus ja tublidus natukenegi rõõmu ja õnne ei andnud, kuid kui saatsin teised ja nende tahtmised kukele ja hakkasin ennast prioriteediks pidama, teeneid küsima ja oma tahtmisi kuulama, läks kordades ja kordades mõnusamaks.
Aga ikka vahel mõtlen, et ma pole ikka piisavalt hea veel - jõuga tuleb siis endale meenutada, et isetus ja lahkus ei annagi midagi. Inimesed mu ümber pole mõtetelugejad, eriti kuna mina ka teesklen nii krdi hästi, et sealt teeskluse alt pole võimalik midagi välja lugeda. Kui ma ise oma tahtmiste eest ei seisa, ei seisagi keegi.

PALUN ärge nüüd kommenteerige siia alla, et isekus ongi headus tegelt. Selline idee oleks loogiliselt ju, et kõik, kes raasugi teistele ei mõtle, on mitte ainult et kõige paremad ning õnnelikumad (nad on õnnelikud nagunii, sest kui kellelegi teisele ei mõtle, on maailm inimese jaoks palju väiksem ja kergesti tasakaalustatav), vaid kõik see, mida multikad väikestele lastele õpetavad, on puhas õelalt tõelusega vastuolus jama ning selle sihiks on kasvatada üles segaduses olevaid ja valesti arvavaid inimesi.
Sest lastele suunatud kirjanduses-filmikunstis-multikates kuidagi ikka rõhutakse selle peale, et teiste peale peab mõtlema ja lahke ning sõbralik olema, endale keskendumine on paha ja inetu ja toob kaasa HALVASTIMINEMISE.
Väikestele lastele suunatud moraalijutud ei ole isekuse headust tähendades ju kuidagi mõttekad. Või siis on seal taga hirmus vandenõu kasvatada senistele isekatele mugavaid manipuleeritavaid isiksusi =P

Kui ma ise enda eest ei seisa, oma mugavust ning naudinguid tähtsaks ei pea, ei teegi seda keegi. Siis tõmmatakse mind tühjaks ja keegi ei tunne end isegi halvasti, et nii läks.
"A kust me pidime teadma?!"
No ei pidanudki. Keegi mitte lihtsalt, et ei näe ega näinud mu pea sisse, vaid isegi ei süvene(nud) piisavalt, et saada aru: kui ma ÜTLEN ja ütlen ja ütlen korduvalt, on asi ikka päris perses juba!
Mitte keegi ei võitle minu eest, kui ma ise enda eest ei seisa.

See on natuke naljakas, kuidas ma palun eraldi mitte kirjutada üleni ebaloogilisi kommentaare, ent olen tasakesi ära harjunud sellega, et isegi need, kes peavad oma arutluskäike loogilisteks, võtavad seitsme ilmselge suure mõjuriga teema, teevad kolme mõjurit arvestades mingi järelduse ja siis on hämmingus, et mismõttes mina üldse loogiline pole ja nende järelduse kui arutu kõlbmatuks kuulutan.
Kui te suudate veidikenegi järjepidevalt ja mitut eraldi andmekogumit korraga arvestades mõelda, oletegi juba minu raamatus väga arukas, õnnitlen =)

pühapäev, 23. aprill 2017

Ebamäärane porisemine

Selline põhjuse ja kättesaadava leevenduseta vähe kehv olemine on nüüd 20 päeva pärast antidepressandiannuse vähendamist.
Täielik võit. Eelmisel korral oli 16. päevaks nii rõve, et pöördusin tagasi täisannuse juurde, kui keegi ei mäleta mu elu pisiasju täpselt. Aga nüüd pea 3 nädalat möödas ja esimene selline märk - pealgi olen ikka veel neljapäevast väsinud ja lusikate vähesus võib kehva vaimse seisundi põhjuseks olla küll. Phmt täielik põhjus rõõmustamiseks tegelt =)
Kusjuures tegigi rõõmsamaks =)

Võin täiesti rahulikult veel ühe päeva teha pisikesi asju ja magada, magada, magada.
Ei lähe maailm hukka.

Äratasin end öösel üles, sest unes ma parandasin oma puumaja (nagu treehouse, mitte puust tehtud - kuigi oli ka puust tehtud) suht võlukunstiga, mõlemal käel peopesi sõrmedega kokku surudes ja sõrmi jälle välja sirutades. Siis ärkasin, kuna tegin reaaluses samamoodi, ent üks käsi oli ära surnud ja selline liigutamine tõi kaasa veidra aistingu.
Ega unenägu ei olnud teab-mis-hea: kuigi olin väga laheda puumaja teinud, aga sellele konkreetselt KÜLGE, vaja ainult uksest läbi minna, oli üks tuttav oma maja teinud. Kivist.
Vaatasin seda ning nentisin, et väga lahe, aga see ahi küll tõmbama ei hakka ning vingumürgitus on kole. Mispeale tuttav hakkas MIND põhjama stiilis "oled kade" ja "tahad halba teha".
Nii et suht rõõm oli üles tõusta ja endale suppi soojendada pärast kolmveerandi liitri vee tarbimist.

See unetuttav on päriselus üks, kelle kohta üleni ei suuda uskuda, et nii väiklane ongi, aga ei hooli ka piisavalt, et järgi kontrollida.
A unes näen. Ilmselt see vist-ehe väiklus on midagi, mida vaid raskustega omaks võtan.
Ehk mul on päriselt-päriselt raske uskuda, et inimesed ongi lollakad. Pideva halva üllatuse tunne sees on ikka ebameeldiv.
I'm too young for this shit!

See väiklus on vähemalt 80% ulatuses nähtus, mida "lollakad!" sõnaga kokku võtan. Ma ei saa sellest aru.
Aga noh - mulle ongi enda eest hoolitsemine ennekõike, teised tulevad kuskil tagapool, arusaamatu. Lihtsalt ei oska niimoodi mõelda. Minu meie-nemad on "kõik inimesed on meie-tegelt on loomad ka meie, mis siis, et neid söön-ok, sääski võib tappa, neid ongi palju". Kui oleks näljahäda ja mina kuskil grupis, kus arutatakse, kes järgmisena ära süüa, ma pakuksin enda vabatahtlikult välja. Mitte seepärast, et tere, surm, vaid seepärast, et sedasi oleksin teistele kasulik ja need, kes siiralt surma kardavad, saaksid natuke aega juurde.
Ja mina vast mõne kallistuse ka enne äratapmist.

Kui ütlen, et kõik on mina, nii kõik kannatajad kui kõik, kes ootamatust õnnest tummaks löödud, väljendan seda, mida vahetult tunnen. Mitte mingit kuramuse teoreetilist teooriat.

Ja siis on uskumatus, et mitmed teised inimesed on VÄIKLASED, ainult enda või enda ja oma sõprade-lähedaste eest väljas. Ma. Ei. Saa. Sellest. Aru. Et osad inimesed ongi mõnes vaimus rohkem inimesed kui teised?! Päriselt?!
Krt, ja oleks siis nii, et ma neid väiklasi inimesteks ei pea =) Ikka pean. Kerge reservatsiooniga küll, ent pean.
Lihtsalt mitte MINU inimesteks.

Nüüd võiks midagi HEAD ju ka öelda, muidu keegi ei usu, et läksin rõõmsamaks selle peale, et mõtsin oma väiksemale AD-annusele ja tajusin võitu.
Noh, hea on näiteks see, et teisedki on ära sõnastanud, et vaprus on tähtsam kui täius. Et ma eksin vahel? Et ei tea kõike?
JA MIS SIIS?!
(Link peaks viima loetavale tekstile, sest ma videosid ei armasta.)

reede, 21. aprill 2017

Kuulge, nüüd natuke aega usun, et olen ehtne

V
Ä
S
I
N
U
D

Igast huvitavad hfüüsilised reaktsioonid - lõikavad valuhood labajalas, kuidas vaatepilt silme ees kisub kubistlikuks, janude janu, mis ei kustu joomise peale sugugi kergesti. Ja vaimsed - peamiselt kuidas ei jaksagi hoolida. Tegin ja olin, ent ei olnud piisavalt hea? Pohhui. Mind täna enam ei huvita.

Kuid täiesti ettevalmistamata, mingi minupoolse pingutuseta tuli üks pai, mida ma õieti ei suuda uskudagi.
A pilt on ka, nii et peab uskuma.
Ooo! OOOOOOOOOOOOOOOO!
Ja siis veel OOOOOOOOOO! kui te enne aru ei saanud.
Muutis kohe väsimuse vastuvõetamaks, ei olnud nii rebitud ja valus tunne, hoopis "oi, maailm ikka vahel pöördub hästi!" Et sõnade järjekorda oli veits muudetud, ei muuda tunnet, et Mallu tätoveeris endale õlale minu teksti! Minu! MINU!

Jaa, tänan, muidugi olen oivaline! (ütlen graatsiliselt kummardades)

Muidu oli ka hea päev eile tegelikult. Kusjuures ühe headuse moodustas plaanitud kohtumine, mida ma ei püüdnudki reaaluseks teha, kui teine inimene kohtumispaigas kohe silma ei hakanud, sest ma olin nii krdi väsinud. Teda pole? Ok, ei hakka ootama, lähen koju ära, sest nii paganama väsinult midagi muud tarka enam teha ei jaksa.
Enne käisin lastega kinos "Tuulte oru Nausicaad" vaatamas. Päris lahe film ikka. Olin oma senisest kahest vaatamisest enamiku ära unustanud - ainult see oli meeles, et miski loodusesõbralik tüdruk lendab kogu aeg liuguriga ringi ja sõda käib.

Aga nii ära väsitas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ent siis kirjutas Mallukas, et tegi tätoveeringu =)
Ma paneks foto ka, ise ta fb-sse juba pani sellesama, aga olgem ausad - sealt on peamiselt näha tätoveeritud Mallukat, pilt on arusaadav, ent tekst vähe udune. Vaatan ja rõõmustan omaette hoopis =)

Enesekindluse buustimine on ikka üleni abiks. Võin ju MÕELDA, et see või teine, mida teen, on lahe. Sellist rahulikku voogamise ja produktiivsuse puhangut, mis tuleb, kui TUNNEN, et olen oivaline, kuid mõtlemine kuidagi kaasa ei too.
Mõte ja tunne, nii erinevad asjad!
Mul on nüüd parem ka kirjutades, sest natuke aega on pohhui, kas mu kirjutatav ikka on hea. Teen oma parima, mida enamat võiks keegi oodata?

Head lugu? No ma teen oma parima, et oleks =)

Oh, Instagrammis on ka pilt! Mitte et ma seda arvutisse seivida ja teile näidata saaksin, lihtsalt uskuge =)

kolmapäev, 19. aprill 2017

Inimesed! Lollakad!

Ehk siis - vahel on hea inimene olla.
Vahel on jube teiste inimestega liigilist kuuluvust jagada.

Alustades väga väikesest detailist:
mis mõttes on pasha "kaloripomm"? Just sõin oma teist selleaastast pashat (miks tehakse pühadetoite ainult kord aastas? A kui mulle maitseb, miks ei või rohkem teha?) ja mõtlesin, et see on täpselt nagu kirju koer, aga küpsisepuru asemel on kohupiim ja šokolaadi ei lähe.
Mis teeb temast oluliselt tervislikuma ja hetkel minu meelest ka maitsvama magusroa.
Aga "kaloripomm"? Näe, siin, siin, siin ja rohkem ma ei viitsinud otsida. Ma olen sama kuulnud ka päris inimeste käest, mitte vaid lugenud internetis liikuvast folkloorist. Kui pasha on kaloripomm, mida need nii ütlejad siis muidu söövad? Või nad pistavad pool kilo pashat korraga pintslisse (ja söövad kõiki teisi toite samuti poole kilo kaupa)? Või mida?!

Üldine jutt:
et inimesed ei ole lollakad, mulle ainult tundub?
Oh, oleks see nii! Olen täiesti valmis eksima ses asjas, mingit probleemi ei oleks.
Õnnetuseks tõestavad needsamad inimesed (TM) igapäevaselt, kuidas on ikka küll. Trumpi presidendiks valimine oli lihtsalt ere näide, mida meeles pidada, kui taas tuleb peale hämmastus, kuidas nii saama?!

Et pashat kirjeldatakse kui kaloripommi, on pisipisipisiasi. Et Aasta Ema peab reglemendi järgi olema abielus (millist nõuet pole vist sama Naisliidu valitaval Aasta Isa valimise juures), on natuke  suurem, aga siiski ka pisiasi, üks detail.

Ent mis paneb juukseid katkuma: lollus on üleüldine, igas eluvaldkonnas mitte ainult esile tulev, vaid vahel konkreetselt valitsev joon. Kuna see on nii krdi üleüldine, ei ole isegi mõte "Aga ma õpetan inimesi!" indu tekitav, sest alustama peaks väga baasilistest asjadest, A-st ja I-st. (Mismõttes A-st ja B-st? Kas B on mingi üldkasutatav täht, milleta eesti keelt ei ole v? Häälik, mis kogu aeg ette tuleb ja mille tähistamiseks ühtegi teist tähte kasutada ei saa?)
Mul ei ole huvi.
Ma ei taha ja ei jaksa vastutada teiste inimeste lusikate eest. Tehku nemad, mis nemad tahavad, mina teen, mida mina tahan.

Ka siin, võrgupäevikus. Ma lihtsalt kustutan rumalad kommentaarid või end rumalana tõestanud inimeste kommentaarid ja elan oma maailmas, mis on NATUKE vähem rumal.
Lihtsalt ei kanna inimeste üldist rumalust ära. Kui luban sel oma lauba taha ja rindu sisse, sügavale südamesse tungida, hakkab nii õudne, et suremine näib jälle hea valikuna.
Nii et siis ei luba.

Ma üldse püüan maailma eest nüüd natu vähem hoolitseda ja enda eest rohkem. Täna ei andnud raha ühele, kel oli seda raudselt rohkem vaja kui mul, aga mul on ka parajasti vaja poja korvpallireisiks ja talle Lätti kaasa antava taskuraha nimel säästa. Siiamaani veits kummitab, aga tunnen, et tegin õige valiku samas.
Hoolitsen enda eest. Pole siin midagi kogu maailma eest vastutada! Ma. Ei. Jaksa.

Nii, võiks veel midagi rääkida lisaks sellele, kuidas olen targem ja parem kui mõni teine =)
Huvitav, mida?
Et osad inimesed on ikkagi lahedad? On. Osad inimesed on lahedad. Ja vahel mul pole üldse piinlik inimkonna osa olla.